Blogi avalehel

Hallivatimees hammustab valusasti.

July 24th, 2009

Taevas tõmbus lõunast tumedaks ja oli tunda läheneva saju lähedust. Sättisin end metsast kodu poole. Peatusin korraks tee ääres, et pildistada arujumikat, seda rukkilillega sarnanevat ilusate õitega umbrohtu.

Vaevalt sain taimede vahel kaameraga kummarduda, kui minu riideid ja käsi katsid need kõige hullemad ründajad. Ma ei tea nende putukate õiget nimetust, aga küllap igaüks on kogenud nende eriliselt valusaid hammustusi. Kui maandub, siis on tunne, nagu tahaks tüki liha kaasa võtta. Hiljem ongi nahal marrastused.

Lapsepõlvekodust on meelde jäänud, et neid putukaid kutsuti hallivatimeesteks ehk pimedateks venkudeks. Küllap sõjajärgsete sisserändajate rahvusriietuse – puhvaika – halli värvi pärast. Kusagilt on meelde jäänud, et need parmud on pimedad ja orienteeruvad teiste meelte järgi. Kuidas tegelikult lood on ja millist nime see parm kannab, ei õnnestunud mul täna ka otsingute abil leida.

Kui olin kodus vaadanud pilti, mille tegin ühest paljudest teksade peale maandunud putukatest, nägin, et pole nad ühtki hallid, nagu kaugemalt paistavad, vaid hoopis pruunikad.

Olen viimasel ajal mõelnud, et blogisse kirjutamine annab mulle hulga uusi teadmisi. Kui pildistan, siis on minugi jaoks palju tundmatut, eriti taimede, liblikate ja sitikate vallas. Uudishimu ei lase niisama asjadel mööda minna, vaid paneb tegutsema. Pean pärast tublisti raamatuid uurima või netist otsima. See kõik õpetab loodust veelgi paremini tundma õppima.

Üks vastus “Hallivatimees hammustab valusasti.”

  1. Leena:

    Heal lapsel mitu nime – sõgelane, tohmus, hallivatimees, lätlane. J. Parre parasitoloogia õpiku andmetel on Eestis 3 liiki sõgelasi, neist levinuim harilik sõgelane (Haematopota pluvialis).

Jäta vastus