Blogi avalehel

Rändajad ja paiksed.

July 27th, 2009

Olen kahel viimasel päeval metsas noorte tammede vahel rohtu niitnud. Täna sain valmis.

Põlluvahelist teed sõites tuleb nüüd hoog maha võtta, et rohkearvulised liblikad auto alla ei jääks ja hukka ei saaks. Neid on erakordselt palju. Esiteks heledad põualiblikad, kes otse sõiduteel hulgana maas on, siis kirjud ohakaliblikad ja täna lisandusid tumedad nõgeseliblikad.

Oma üllatuseks sain teada, et ohakaliblikad on rändurid, kes meie mail ei mune ega paljune. Soojadel suvedel, nagu tänavune on, lendab neid meile rohkearvuliselt sisse. Praegu on tipphooaeg.

Teel sebivad kambakesi peaaegu mustad, ilusa tiivamustriga suvised nõgeseliblikad. Nemad on paiksed. Jälle põnev liik, kelle kevadised ja suvised valmikud (liblikad) erinevad värvuse poolest. Kevadiste värv sarnaneb ohakaliblikate omaga, suveks koorunud liblikad on aga mustad. Täna nähtud olid siis suvised.

Aasal rohu sees märkan tumepruune oranžide täppidega tõmmusilmikuid. Ilmselt on silmikud, keda on mitmeid erinevaid liike, saanud oma nime silmi meenutavate täppide järgi tiibadel.

Rikas on juulikuise metsa ja õitseva rohumaa elustik. Pisikesi olendeid on igal sammul sadu. Paraku pole viimasel ajal olnud õnne kohata suuremaid metsaelukaid. Isegi pärast päikeseloojangut pole metsa ääres ristikheinaädalal ühtki metskitse nosimas või sokkusid pulmajookse tegemas. Kõigil eelnevatel aastatel oli nii kitseemasid talledega kui sokupoisse. Sama räägib ka mul keldris töid lõpetav pottsepp, et pole metskitsi oma maja taga sel suvel näinudki.

Jäta vastus