Blogi avalehel

Tervist, härra Admiral!

August 21st, 2009

Jõudiski kohale! Tuhanded koerliblikad, arvukad paabusilmad ja lapsuliblikad – kõik olid päikselisel augustipäeval uhke nimega ja kirevate värvidega ehitud admiralile end näitamas.

Minagi sain oma osa, kuigi admiralihärra ei hoolinud mu lähenemisest ja kiirustas edasi. Ränduril ränduri kombed. Küll kohtume veel.

Admiralid on maiad ja sooja armastavad liblikad. Nagu paljudele teistele, maitseb neilegi õienektar, aga ka küpsete õunte ja ploomide mahl. Sageli külastavad nad lisaks metsalagendikele ja lopsaka taimestikuga kraavipervedele ka viljapuuaedu. Külma talve nad ei suuda meil üle elada, seepärast rännatakse soojematele maadele.

Eile, esimesel vihmajärgsel päeval tundus mulle, et koerliblikadki on kusagile kadunud. Aga ei ühti, soe ilm meelitas nad taas välja. Eriti palju kohtab koerliblikaid ohakatel. Nii admiralile kui paljudele teistele liblikatele meeldivad inimese poolt hooldamata ja metsiku taimestikuga kaetud alad. Väga olulised on nõgesed, ohakad ja teised looduslikud õistaimed. Niidetud muru ja heinapõld ei paku liblikatele toitu, munemisvõimalusi ega varju. Seepärast pole sugugi paha, kui meie maastikul leidub ka inimese poolt „korda tegemata” alasid.

Praegu lendab ringi juulis koorunud liblikate põlvkond, kes jääb talvituma ja juba varakevadise päikesega võivad nad unest ärganuna ringi lendama hakata. Talvekütuseks aga tuleb praegu rohkesti nektarit koguda ja see rasvadeks ümber töödelda. Talvekorteriks sobivad koerliblikatele puuõõned, mahajäetud hooned või varemed.

Admiral ja koerliblikas on sugulased. Mõlemad elavad valmikutena ületalve ja uus põlvkond areneb järgmisel suvel. Liblika eluea pikkus (valmiku elutsükkel) on lühem kui aasta.

Läbisõidul admiral.

Jäta vastus