Blogi avalehel

Tammele toetudes.

August 25th, 2009

Suvi libiseb käest ja teeb hinge nukraks. Alati, kui tuge vajan, tasub puude juurde minna. Nende seltsis tundub suve lahkumine aja loomuliku kulgemisena.

On omamoodi keeruline kirjutada asjadest, mis on väga intiimsed, seletamatud, väga minu omad ja millest teised ei pruugi aru saada. Võib-olla sellepärast soovin metsatallu jõudes sealt eest leida võõrastest puutumata paiga, olla üksinda või ainult koos mulle oluliste inimestega. Seal saan suhelda põlispuudega, libistada käega üle kareda koore või toetada end tamme tüve vastu. Mõtted selginevad, aja kulg aeglustub ning saabub seletamatu rahu ja õnnetunne.

Vanal taluõuel ja jõeäärsel karjamaal on mitmeid vanu tammesid. Tammed ja pärnad on selle koha sümbolid. Nad on näinud mu esivanemaid ja endisi aegu. Mõlemad on meil kasvavatest puudest ühed pikaealisemad.

Kui vahel juhtun sõitma läbi Tori aleviku, siis uhkeldab Pärnu jõe kaldal maakividest Tori kirik. Vaieldamatult on ettevõtlikud ja missioonitundega inimesed teinud ära suure töö ja taastanud sõjameeste mälestuskiriku. Minul aga ei lähe meelest endine pilt, kui kiriku maanteepoolset külge palistas tammeallee. Mõni aasta tagasi saeti need tammed maha. Väidetavalt rikkusid vaadet kirikule ja takistasid päikesevalguse paistmist kirikuakendesse. Minu jaoks aga on nüüd vaade rikutud: kirik keset tühjust, lagedal, eraldi kõigest ümbritsevast. Kas seda taotletigi? Ei uhkelda ta enam oma vaskse tornikiivriga, mis tõusis kord tammelatvadest kõrgemale. Hoopis loodusest väljatõugatud kivimürakaks muutus see kirik. Pole mujal vanade kirikute juures märganud, et oleks põlispuude vaenamine nii äge olnud kui Toris.

Jäta vastus