Blogi avalehel

Pikamaarändur admiral

September 21st, 2009

Admiralid on maiad liblikad. Neile meeldivad õunad, mida ma iga päev metsaelanikele kuhja käin puistamas. Täna oli lausa kümmekond ilusat liblikat õuntest nektarit ammutamas. Jõe poolt puude vahelt lendas liblikaid aina juurde. Söögiajaks tõmmatakse tiivad kokku ja muututakse raskesti nähtavateks. Sedamoodi nositakse vaikselt tükk aega, kuni mõni suur vapsik just sama õuna kallale otsustab lennata. Vapsik näeb vist liblikas konkurenti ja piketeerides püüab tast lahti saada. Admiral annab järele, sest mine sa seda suurt kollasetriibulist lendurit tea… Kui kõht täis, lennatakse päikese kätte end soojendama ja sirutatakse tiivad laiali.

Kahjuks ei suuda admiralid meie külma talve üle elada, sest neil pole kombeks hoonetesse varju pugeda, nagu seda teevad sama kaunid, kuid kasvult väiksemad päevapaabusilmad.

Eile istutasin lehisetaimi. Muld pole kuigi niiske ja enne kastsin taimed vette, et juured saaksid eelnevalt niisutatud. Praegu ongi metsad kuivad, vaatamata sellele, et ilm tundub tihti pilvine ja niiske olevat. Sademete hulk pole aga eriti suur olnud.

Jätkuvad võsa- ja rohuniitmistööd. Praegu on käsil üks metsa ja tee vaheline kraavikallas, mis kaks aastat tagasi sai võsast puhtaks, aga jälle on uued ja sama pikad põõsad nõlvadele kasvanud. Kultuuride hooldamine jätkub, aga ei taha eriti edeneda.

Jäta vastus