Blogi avalehel

Pööripäeva ootel

September 23rd, 2009

Neid ridasid kirjutades tiksub suve viimane tund. Iga lõpu juures on sobilik korraks tagasi vaadata. Kohe-kohe võtab võimu pimedus ja tuleb üks pikk ootamise aeg. Üks vaher metsatee ääres on endale varakult kireva kuue selga tõmmanud, et teda üldise roheluse keskel paremini märgataks. Veel veidi ja teisedki puud saavad sügisrüü.

Ilus suvi oli. Palju tööd sai tehtud ja mõndagi korda saadetud. Oli palavaid päevi ja parajalt vihma. Kõik, mis kevadel kasvama sai pandud, see ka saaki andis. Nii põllumehele kui aiapidajale. Loodus kinkis omalt poolt hulga metsamarju ja seeni.

Nüüd aiast õunu korjates mõtlen sageli lindude peale, keda talvel toitsin ja kes usinasti praegugi õuna- ja ploomipuude võrades askeldavad. Iseäranis tragid on puukoristajad ja tihased, kes suve lõpul ilmuvad uuesti maja lähedusse ja aeda. Sel aastal on teistmoodi see, et peaaegu üldse pole ussitanud õunu. Ma pole puid pritsinud ega midagi teinud, aga oletan, et kahjurite puudumine on linnukeste teene.

Metsataimedele oli suvi igati soodus. Viimastel päevadel olen kuusekultuurides rohtu ja võsa niitnud. Vanemad kuused on tublisti pikkuses juurde võtnud, aga nuriseda pole põhjust ka sel kevadel istutatud taimede üle. Kui veel suve hakul muretsesin, et miks küll eelmise aasta kuusetaimed helerohelised või lausa kollakad on, siis nüüdseks on nad värvi muutnud ja õiget kuusetooni rohelised. Kus rohkem varju, nagu sõnajalapuhmaste kõrval, seal on aastakasvud tunduvalt pikemad kui lagedal. Kased on tublisti oma seemet külvanud ja langil tuleb kuuskede kõrvalt neid palju maha niita. Natuke on kahju küll, aga tuleb süda kõvaks teha, sest kõik ei mahu kõrvuti elama.

Homsest elame sügises.

Jäta vastus