Blogi avalehel

Autoportree metsaonni uksel

September 26th, 2009

Tänane lugu kannab järjekorranumbrit 400. Jälle omamoodi juubel ja mõtlesin, et sel puhul räägin endast. Vaatan oma vananevasse näkku ja soonilistele kätele.

Igal õhtul, kui metsast väsinuna ja näljasena koju jõuan, unistan, et söök oleks juba laual ja tuba soe. Nagu see oli siis, kui ema kodus toimetas. Et võiksin päevatööst puhata, veidi pikutada, lehti lugeda ja laiselda. Aga see pole viimased 14 aastat mitte kunagi nii. Tuleb alustada puukuurist. Saagida pliidipuid, ahjupuud tuppa tassida ja tuled alla teha. Ilmselt ei muretseks ma päris üksi elades toidu pärast üldse, keedaksin kerge supi või puljongi, teeksin võileiba ja salatit, teed või kohvi. Aga tagatoas voodis on ema, kelle pärast ikka midagi toekamat ja sooja valmistan.

Suvel on veelgi hullem, sest aias ja õues on palju teha. Igal sügisel tunnen, et läheb kergemaks, kui päev lühike, puud raagus ja rohi enam ei kasva. Siis jääb õhtuti ka enda jaoks aega ja seda olemist ma naudin.

Vaatan oma naabreid, kes samuti pensionieas, kaua abielus olnud ja tööjaotus aastatega välja kujunenud. Rõõmsad, puhanud ja teotahtelised paistavad nad kõik. Kes teab, kas see ongi õnn?

Mina ei kadesta paare, kus kõik on kooskõlastatud, korrastatud, elamine pedantselt puhas ja hooldatud. Veel vähem kujutaksin end isevalitsejast mehe naisena. Ma lihtsalt pole võimeline alluma, juba lapsest saadik. On muidugi olnud aegu, kus eneseksolemine on tulnud armastuse nimel alla suruda, aga pikalt see ei kestnud. Küllap see nii pidigi minuga juhtuma. Lapsed on hiljem täiskasvanuna mõista andnud, et neilt maksimumi nõudmine läks ka vahel liiale. Jurakas olen olnud ja sellisena ka suren.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas mind hurjutati nii ema kui vanatädi poolt, et mis tütarlaps sinust küll kasvab, kui lausa mööda metsi hulgud, puude otsast linnupesi otsid, varesepoegi söödad ja koera kelgu ette rakendad. Vanaema, see küürus hella-emake, ei kurjustanud kunagi, võttis mind põlle sisse ja laulis.

Eriline vahelejäämine oli kord külmal sügispäeval, kui lauda ees põhukuhjade vahel üritasin suure pussnoaga surnud lambalt nahka seljast nülgida. Kui vana ma siis olin, ei oska öelda, aga see oli kindlasti enne kooliminekut. Ja enne kolhooside aega. Vaat siis oli mul küll häbi, et vahele jäin. Jooksin pooleks päevaks ära metsa, et nad mind enam ei näeks. Aga ma ju tahtsin ka proovida, mismoodi loomal nahavõtmine käib ning näha, mis seal sees on. Olin varem küll ja küll näinud sea, vasika või lamba tapmist ja naha võtmist Miks siis mina ei võinud seda niigi surnud lamba peal proovida!

Kõik see iseolemise vajadus ja iseotsustamise soov on minuga kogu elu kaasas käinud. Mõnikord ka arusaamatusi ja muresid kaela toonud. Kas ka õnne – seda ei oska öelda. Nüüd vanana olen üksjagu uhke, et tulin toime. Lõpuks ometi on mul ka koht, kus saan kõik otsused ise vastu võtta. See on mets ja elu, mis sinna juurde kuulub. Seal olen vaba ja õnnelik.

Jäta vastus