Blogi avalehel

Metskitsed lumes.

January 28th, 2010

Pildil olev sokuke on sel talvel juba pikemat aega püsinud üsna väiksel territooriumil ja ma pole tal ühtki kaaslast näinud. Nüüd tean, et see, kes mind nähes „haukuma” hakkab, on kindlasti meessoost. Lähemalt uurides oli näha, et väikesed mügarikud kõrvade vahel ongi uute sarvede alged. Sokk elab jõeäärsel taluasemel ja kui ka mina juhtun sinna, siis paneb pasuna üürgama, justkui kuuluks see kõik talle.

Uurisin, millega ta seal tegeleb. Magamisase on kraabitud ühe põõsa alla. Erilist huvi on ta tundnud lumest välja paistvate kuivanud lillevarte vastu, palju on näksitud sarapuupõõsaste oksapungi. Vana maadligi vajunud õunapuu, mida ma kutsun roomavaks õunapuuks, pakub nüüd oma võrseid kitsepoisile toiduks.

Taluõuele istutatud tammede kallal pole ta veel rüüstetööd jõudnud teha. Mul jäid sel sügisel tammed repellendiga töötlemata, aga eelmisest aastast on okstel veel sinise pasta jäänuseid. Võimalik, et see hoiab looma tammedest eemal. Küll aga sobivad kitsele noorte pärnade alumised oksad.

Üks koht on veel, kuhu soku jäljeread viivad – lindude söögimaja. Katusealuses on maapinnale teri pudenenud ja ka neid tasub proovida.

Mul ununes üks korvitäis õunu soojemasse ruumi toomata ja nüüd on külmavõetud. Eks pistan vahel need seljakotti ja puistan sokupoisile kusagile puu alla. Koha valvamise eest.

Jäta vastus