Blogi avalehel

Mille eest maksame?

February 18th, 2010

Käisin eile Säreveres Järvamaa metsaomanike ja jahimeeste nõupäeval. Toomas Lemming Ambla Metsaühistust andis ülevaate 2010.a. siseriiklike metsandustoetuste muudatustest. Hea, et midagi oluliselt halvemaks muutunud pole.

Suuremat poleemikat põhjustas uue jahiseaduse eelnõu. Tõnu Traks Keskkonnaministeeriumist tutvustas maaomanikke puudutavaid teemasid kavandatavas seaduses. Järvamaa jahimeeste ja taluliidu esindajad võtsid sõna ja vastasid saalist tulnud küsimustele.

Mina tahtsin teada, kuidas kasutab riik praegu kehtiva jahiseaduse järgi jahindusorganisatsioonidelt (jahiseltsid, klubid ja jahtkonnad) kogutavat ressursimaksu. Seda arvutatakse jahipiirkondade kasutuses oleva maa boniteeti (ulukite arv ja sobivad koondumisalad) aluseks võttes. Selgus, et kogutav maks laekub riigi sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus arvele. Jahialade eest makstakse ühtviisi nii riigi- kui eramaade eest, olenemata sellest, kas jahirendi lepinguid maaomanikega on sõlmitud või mitte. Maksukohustus on piirkonniti erinev, aga küsitletute sõnul ulatub see 1,2 – 2,5 kroonini hektari kohta aastas. Võimalik, et mõnes eriti atraktiivses jahipiirkonnas on see suuremgi.

Äsja sain e-maksuametilt 2010.a. maamaksu teatised kätte ja summad on 28% võrra suuremad kui eelnevatel aastatel on olnud. Vald on seekord „täie rauaga” pannud. Nojah, eelarvega kitsas käes ja maamaks on kindel, mida saab oma kodanikelt pigistada. Maksan 2% (65-70 kr/ha) metsa ja 1,5% (27-30 kr/ha) põllumaa maksustamishinnast, sõltuvalt tsoonist.

Maamaksust rääkides meenub eile kõne all olnud jahimaade eest võetav maks. See rahasumma pidavat aastas olema 6 miljonit, mis koguneb nii riigi- kui eramaade kasutamise eest. Praeguseni on riik omavoliliselt ja omanike nõusolekuta jaganud eramaade kasutamise õigust ning võtab sellelt ka tasu. Minu arust oleks õiglasem, kui summad, mis jahinduseorganisatsioonid peavad maa kasutamise eest maksma, laekuks hoopis maaomanikele renditasudena.

Nõupäeval oli palju juttu ka ulukikahjustustest ja sellest, kuidas jaotada vastutust maaomanike ja jahimeeste vahel. Selles osas ei tule ilmselt selgust niipea, sest jutuks olnud hüvitusfond hajutaks vastutuse. Pealegi paistab, et riik püüab uue jahiseadusega hoiduda üldse igasugusest reguleerimisest (mis on tülikas ja töömahukas) ning loodab kõike üksnes maaomanike ja jahimeeste vaheliste lepingutega lahendada. Nii et segadust jagub riigikoguni välja. Nii paljude huvigruppide soovide arvestamine venitab ilmselt uue jahiseaduse vastuvõtmise kaugesse tulevikku.

Jäta vastus