Blogi avalehel

Et vaarisa krunt võssa ei kasvaks.

February 23rd, 2010

Kodumaa sünnipäeval tahaksin midagi pidulikku ja ülendavat tunda. Kui sellest tundest kipub vajaka jääma, siis tuletan meelde üht ilusat päeva 20 aastat tagasi.

Oli Eesti Vabariigi aastapäev veel iseseisvusest unistava kodumaal. Oli erakordselt ilus ja särava päikesega sulailm. Sel päeval valiti Eesti Kongressi delegaate. Inimesed, kel oli usku kodumaa iseseisvuse taastamisse, voorisid kultuurimajja üles seatud valimisjaoskonna vahet. Meenuvad piduliku ülikonna ja lipsuga noored mehed, kes valimisi korraldasid. Oli ülevust, sini-must-valgeid lippe, lootust, usku ja erakordset pidulikkust.

Oma iseseisev riik on täna saanud enesestmõistetavaks ja paljud asjad pole läinud nii nagu 20 aasta tagustes unistustes paistsid. Nostalgiline ettekujutus põlispuude ja kaunite hoonetega taludest osutus suures osas unelmaks. Uued linnastunud põlvkonnad pidasid maaelu perspektiivituks. Nii kasvasid võssa vaarisade krundid ja kaharast kuusest jäi alles vaid känd… Nagu laulus lauldakse.

Kergekäeliselt müüdi maha isaisade metsad, küllap need olidki lapselapsi oodanud. Uued põlvkonnad polnud saanud tunda omanikuks olemise vastutust, osati kasutada vaid sülle kukkunud õigusi, paraku.

Et jutt nii pessimistlikult ei lõpeks ja lootusrikkamalt edasi vaadata, siis on iseseisvuse süvenemisega õnneks muutunud ka inimeste mõtlemine maast, loodusest, metsast. Eestlane kui metsa- ja mererahvas soovib üha enam linnast välja looduse juurde. Vaarisa krunt metsataguses külakolkas on muutumas suureks väärtuseks. Lagedaks raiutud kuusikust võib aastate pärast kasvada uus mets, mida oma lapselastele edasi pärandada. Tuleb tema eest vaid hoolitseda, maad armastada ja suuta omanikuks olemise vastutust kanda.

Sooviksin, et aastakümnete pärast oleks Eestimaal taas ülekaalus maal elav rahvas, kes oskab hinnata neid ainukordseid väärtusi, mida kodumaa loodus elamiseks ja iseseisvuse hoidmiseks pakub.

Jäta vastus