Blogi avalehel

Kahepalgeline kevad

March 22nd, 2010

Pööripäev tõi paariks päevaks sula ja veidi vihma. Täna paistis päike, aga jäine tuul rikkus kevadtunde ära. Paljas kruusatee lookleb nagu võõrkeha valgete põldude ja lumevallide vahel.

Minu eesmärk oli metsa jõuda. Kõndisin piki traktoriga sisselükatud metsasihti, kus maa hakkab paljaks sulama. Suuski ei viitsinud kaasa tassida, mida hiljem kibedasti kahetsesin. Kui sisselükatud tee lõppes, mõtlesin, et proovin edasi minna. Sula ning vihma järgne öö oli kaanetanud lumele kooriku peale. Mõnes kohas kannab, samas supsatab jalg sellest põlvini läbi ja oledki külili maas. Läbi püksisäärte tundsin, et kooriku teravad servad lausa kriibivad nahka. Ei hakanud esimeste raskuste peale kohe tuldud teed tagasi ka pöörama ja otsustasin plaanitud käigu ikka ära teha.

Tihased pole kusagile kadunud ja rõõmustasid häälekalt minu tuleku üle. Jõejääle on mõnes kohas vesi peale tulnud. Lumest paistavad paari nädala tagused põdrajäljed, palju on värskeid rebase- ja kährikujälgi. Leidsin üles ka selle koha, kus sügisel kährikud kännu alt koopast välja piilusid. Auguni viis lummetallatud rada. Vanadel põldudel kuuseistanduste vahel ei näinud mitte ühtki metskitse jälge. Aastate eest oli see kitsede lemmikpaik, kus noori kuusevõrseid maiustamas käidi.

Hakkasin halba aimama ja miski sundis mind sumpama läbi kuusetuka. Ronisin kraavist üles sihile ja otsekui suunatuna täpselt sellesse kohta, kust üle vastaskraavi puude all lumel turritas kitse verine luukere. Mõni meeter eemal oli suure kuuse alla kraabitud lumme süvend, kus loom oli magamas käinud. Nüüd vedelesid seal karvatuustid. Ümberringi palju rebasejälgi.

Arvatavasti oli toosama sokupoiss, kellele talvel õunu tassisin ja kes päevast päeva vanal taluõuel vahti pidas ning viltuvajunud elupuud pügas. Mõtlesin korjuse juures, et kas sealsed händkakud ka tükikese sokuliha nokka said. Või põlgavad kakud surnud saagi ära? Ma ei tea.

Edasi liikusin läbi metsa lumevaba sihi suunas. Käia oli vast 400m, aga see võttis tohutult aega. Esimene äpardus oli järgmise kraavi juures, kus lootsin, et lume all on kraavis talvel jää. Aga oh ei, põlvini lumi ja selle all vesi. Üle saabaste tuli.

Pikkamööda, läbi lumekooriku vajudes ja korduvalt kukkudes, jõudsin lõpuks sihile tagasi. Kogu aeg siunasin end, et suusad autosse jätsin.

Looduses käies olen õppinud aeg-ajalt tuldud teele tagasi vaatama. Kauguses, kust kuluhein lumelükkamisega välja tuli, paistsid kaks kogu. Kitsed! Küll on hea, et nad selle lumevaba sihi üles leidsid! Päris kevad ehk ei ole enam kaugel.

Jäta vastus