Blogi avalehel

Sookured lumes ja jäälõhkuja kohal.

March 28th, 2010

Kevadekuulutajad tulevad robinal ja talvel on aeg taanduda. Olen seda aega kannatamatult oodanud.

Reedel seisid mu kodupõllul kaks hämmingus sookurge. Koht oli õige. Sinna on igal kevadel tuldud ja sügisel enne äralendu seal koos poegadega veel viimast einet võetud. Nüüd aga vajusid jalad paksu vesise lume sisse ja toitu polnud kusagil näha.

Ka laupäeval kostis jõe poolt ülelendavate sookurgede kruugutamist ja põlluserval lumes pidasid kolm kurge aru, kas on ikka õige koht? Hiireviu tiirutas taeva all. Kaks kiivitajat otsisid jahimeeste rajalt asjatult paljast maalapikest. Metsatuka kohalt tõusid minu lähenedes lendu kaelustuvid. Ka nemad on valinud nii sügisel kui kevadeti just selle kuusetuka oma kogunemiskohaks. Madalate kuuskede vahel käis sagimine ja kädistamine. Hulk musträstaid oli korraga kokku saanud.

Suur põhuvirn on põllunurgast ära veetud ja selle asemel on nüüd veeloigud ning väiksemad mahajäetud põhuhunnikud. Sealt tõusid lendu mõned lõokesed. Viisijupikestki oli taeva all kuulda. Jõudsin lähemale ja järgmine kevadekuulutaja, väike „jäälõhkuja” – linavästrik – kõigutas põhuhunnikul oma saba! Egas midagi, aeg on sealmaal, et veed las voolata! Metsa ääres sügavas kraavis kihutab vesi jõe poole. Kallastel ripuvad veel paksud lumehanged, aga kauaks neid enam pole. Kui linavästrik kohal, siis on lähiajal ka jõel jääminek ees.

Jäta vastus