Blogi avalehel

Mööda põdrajälgi.

March 29th, 2010

Noorendik

Kolm päeva tagasi, kui lumi mind suuskadega veel peal kandis, käisin vaatamas, kas see põder, kes talv läbi riigimetsas tiirutas ja keda kord metsateel nägin, äkki minu metsastki läbi põiganud on.

Mööda sihti jõudsin oma metsa tagumisse ossa, kuhu polnud sügisest saadik saanud. Kartsin ühe noorendiku pärast, kus koos istutatud kuuskedega ka looduslikult külvanud mände kasvab. Mänd on mul väga hoitud puu, sest neid on siinsete muldade peal vähevõitu. Ilusamad männipuud olen raie käigus alati kasvama jätnud, et nad järglasi annaksid.

Põder oli ka seal käinud, kuhu suundusin. Hirmuga mõtlesin, mida ta võis noorendikus korda saata. Juba sihi ääres hakkasid silma kooritud pajud ja olin valmis kõige koledamaks vaatepildiks, kuidas noored männid on pooleks murtud. Olen rabarinnakul sellist jubedust mitu korda näinud, et põder polegi mände söönud, vaid lihtsalt ladvad maha murdnud. Aga õnneks minu noorendikus nii hullusti ta tegutsenud polnud, kuigi oli seal lumes sumbanud. Ju tal polnud paha tuju.

Vigastatud mänd

Küll aga oli lumi mõned vibalikud noored männid looka vajutanud. Kuused seisavad kindlamini püsti. Ühe noore männi kallal on põder(?) siiski ka õrna koort proovinud. Tuleb leppida, sest kust loom mujalt oma toitu ja vitamiine peakski saama kui ikka metsast. Ega tema tea, mida mina tunnen või mõtlen.

Sain veelkord kinnitust, et kaugemal metsas sel talvel metskitsed liikunud pole. Jäljed puuduvad. Aga ühe sõrakandja omadele sattusin peale põdra veel. Metssiga. Imelik, et ainult ühed jäljed. Kuidas siga, kes reeglina tegutseb kambas, sellisel talvel üksinda toime tuleb? Arvatavasti kuulusid jäljed erakuna ringiluusivale kuldile. Märkasin ka eelmisel ja üle-eelmisel kevadel samas kuusenoorendikus kohati ülestustitud lappe. Mingi seamaius peab seal mullas olema ja koht seisab meeles ka talvel.

Jäta vastus