Blogi avalehel

Kurekell ja kuretrompet.

June 14th, 2010

Eelmisel nädalal kirjutasin kurekell-ängelheinast, tänaseks on ka päris kurekellad oma õied avanud. Kurekell on metsistunud taluõuede, aga ka metsaservade või puisniitude taim, kes õitseb juunis-juulis. Minu metsaserval on neid päris palju ja õite värvus varieerub tumesinisest heleroosani. Kurekellad kuulutavad minu jaoks suve algust.

Päris kurgesid näeb alates nende saabumisest põldudel toitumas. Sügisel, enne rändele asumist koondutakse väga suurtesse parvedesse – noored ja vanad kõik koos. Siis hakkab mul kurgus pitsitama, kui nende lahkumishõiked kajavad. Aga praegu on kõik veel ees – valged ööd, jaanipäev ja heinaaeg.

Päris kurg tähendab sookurge, kes kuulub klassi kurglased. Valge- ja must-toonekurg on toonekurglased. Uhked ja suured linnud kõik, aga meil pesitsevad kurglased ehk sookured erinevad toonekurgedest selle poolest, et oskavad trompetit puhuda (häälitseda), toonekured arvatakse olevat tummad (hääletud), siiski klõbistavad nemadki nokka ja veebikaamera kaudu oleme teada saanud, et must-toonekured tekitavad ka kõõksuvat kurguhäält. Tantsimises pole sookurgedele vastast. Kui pulmi peetakse, siis tantsitakse eneseunustamiseni.

Kuna praegusel pesitsusajal on üllatavalt palju sookurgi niisama põldudel kambakesi koos, siis küsisin ornitoloogidelt, kas on pesitsemisega midagi lahti. Mulle selgitati, et suviste salkade puhul on tegemist mittepesitsejate noorlindudega. Kurepaarid, kes pesitsevad ja kel pojad kooruvad, ilmuvad suvel koos lastega põldudele toitu otsima. Tänagi tuututasid sookured metsa ääres orasepõllul.

Jäta vastus