Blogi avalehel

Jaaninädal.

June 26th, 2010

Jaanieelne aeg oli nii tihe ja sündmusterohke, et nüüd mitu päeva hiljem tajun hirmuga, kuidas aeg hakkab pöörase kiirusega uuesti sügise poole kihutama. Päevad on küll pikad ja ööd valged, aga ikka ei suuda kõike ära teha, mida suvel tahaksin. Täna oleks näiteks pidanud muru niitma. Aga kuidas sa ikka põristama hakkad, kui naabritel külalised ja aias istutakse. Tegin tiiru metsa ja vaatasin põldudelt järele, kas stepikiivitaja (see eriline külaline Eestis) veel alles on. Ei juhtunud ise nägema, aga üks kotkamees pärast helistas, et lind on endiselt teiste kiivitajate seltsis põllul olemas.

Jaanituld ma seekord põlema ei pannudki. Hiljuti märkasin, et keegi on varakevadest saadik kogutud lõkkematerjali sisse pesa teinud ja sealt kostab säutsumist. Las nad siis olla ja lõket teeme paari nädala pärast, kui kotkaretked algavad ja õhtul tule ääres juttu vestame.

Jaanilaupäeva eel olin pikemalt riigimetsa sihtidel liikumas. Sõnajalaõit küll ei leidnud, aga pildile jäid kilpjalad metsa veerel ja hulk teisi taimi. Loodus lokkab, nii et sõnu polekski vaja ning blogilood võiks kokku panna üksnes piltidest.

Põnev tegelane on karvane tarn. Tema lehed on kaetud justkui väikeste udemetega ja õisik sarnaneb põistarna omale. Sain selle taimega esimest korda tuttavaks tänu parematele loodusetundjatele. Hiljem uurisin, et tarnaliike on meil 59 erinevat. Mina teadsin siiani mätastarna ehk pokusid, nagu Edgar Valter need kunagi ristis. Sedaviisi ringi käies ja uut kogedes õpib inimene sammhaaval kogu elu.

Jäta vastus