Blogi avalehel

Metsakujundus.

September 16th, 2010

Toomingas on juba alasti, pärn ja kask kolletavad, vaher kogub värve. Jalge ette kukuvad mõned karedad jalakalehed. Muidu varane langetaja saar pole veel lehti kaotanud. Lepp püsib endiselt roheline. Niipea aga, kui öökülma tuleb, algab pudenemise aeg. Nädala pärast saabub kalendrisügis.

On hea rahulik ja töine aeg. Ainsateks häirijateks on krae vahele ja kuklasse kippuvad põdrakärbsed. Kaks päeva pole enam konnakotka poega näinud ega ta häält kuulnud. Aeg-ajalt lendavad ringi värvuliste salgad. Musträhn teeb häält.

Müttan jätkuvalt võsas. Tööjärg on väga suur ja aeg aina kulub. Täna ei saanudki mahti sillalt vaadata, kas vesi on pärast sadu jões kerkima hakanud. Lõikasin maha need lepad, kus kuu aega tagasi herilasepesad küljes rippusid. Üks oli pooleldi laiali lammutatud ja teist polnud ka näha. Küllap lindude töö. Nii sain selle kraaviserva lõpuks puhtaks rookida.

Mõtlen, et mis metsaga mul seal jõekaldal üldse tegu on. Minu arvates ei ole see enam majandusmetsa moodi, pigem puhkemets, linnumets, liigirohke parkmets veekaitsetsoonis. Mõned hiigelsuured ja vanad harulised haavad, mõned vanemad kased, paar parajat kuuske ja nende kaaslasteks saared, vahtrad, pärnad, pihlakad, jalakad, sarapuud, mõni kuslapuu ja lodjapuu. Toomingas on pealekauba ja seda saab nüüd järk-järgult vähemaks raiutud, sest lumi vajutas vanemad puud looka. Hall lepp, kes oli kümmekond aastat tagasi seal kõige arvukam liik, on kahes järgus küttepuudeks maha võetud ja praegu ma juurde kasvavaid võsusid enam alles ei jäta. Hoolduse käigus leidsin vähemalt kümme noort tamme ja kolm hobukastanit. Puude vahel leidub magesõstart ja näsiniint. Nii muutubki kunagine talukarjamaa liigirohkeks metsaks.

Jäta vastus