Blogi avalehel

27. juuni Üle(valt)vaataja

June 27th, 2008

Alles õhtu eel jäi sadu järele ja sain mõne tunni metsas tööd teha. Metsa sõites nägin, et vald on lasknud külatee ääred kenasti rohust puhtaks niita. Eks minagi suundusin samade mõtetega oma maa piirile, kus tee ja metsa vahel on suur kraav ja selle kallastel liiga metsikuks muutunud rohi. Mööda sõites või käies ei näe, kes metsa all liigub. Eks teine mõte ole sel niitmisel veel. Nimelt hakkasid tee ääres kasvama kenad looduslikud kuused ja õige jõu said nad siis sisse, kui vahelt lepad välja võtsime. Nüüd tuleb aeg-ajalt lepavõsa koos rohuga maha niita ja aastatega on kallas muutumas kenaks kuusealleeks. Mõned vahtrad on end sinna vahele sättinud ja neid hoian ma eriti hoolikalt. Kerge see töö pole, sest, lõikur seljas, tuleb turnida järsul nõlval, mis täna pärast vihma parajalt libe oli. Neid hooldustöid tehes tiksuvad mul tihti kõrvus kadunud Robert Lepiksoni sõnad, kui temalt, rikkalt mehelt küsiti, et milleks tal seal Võrumaal Kündja talus vaja mütata. Vastus oli, et kasvõi üks väike lapike Eestimaad saaks korras hoitud ja poleks mahajäetud talusid. Ei tea, mis nüüd Kündjast saanud on…

Kui pausi pean ja lõikurisse bensiini lisama hakkan, märkan pea kohal ülevaatajat. Konnakotkas tuli uurima, et kes see põristab ja oleks juba aeg minema hakata. Pärisperemees olen siin ikkagi mina. Noh, hea küll, oled mu ammune tuttav, niida pealegi, siis on kergem metsaserval passides hiirekesi märgata. Pisipere vajab ka toitmist.

Eks me ole samasuguseid vestlusi mõttes juba mitmeid aastaid pidanud ja alles pärast kotkaste lahkumist sügisel hakkan end uuesti peremehena tundma. Samas vaja ka jälgida, et rännuteedelt tagasi jõudes oleks mu sõpradel kodu kenasti hoitud ja kaitstud.

Kõrval rapsipõllul algab kiivitajate lärm. Miskit on lahti, sest õhus on tohutu linnuparv, mis voogab kord siia, kord sinna. Ühel hetkel vuhiseb mu nina eest läbi pruuni sulestikuga pikasabaline kull, otse kraavi kõrvale metsatukka. Raudkull! Tema siis tekitaski kiivitajate koloonias sellise paanika.

Kägu kukkus nii eile kui ka täna. Loen pööripäevast veel kolm nädalat julgesti edasi.
Tänane päev on olnud liiga positiivne selleks, et kirjutada oma vestlusest ühe noore maaperega. Sellest kindlasti tulevikus eraldi teemana, sest puudutab meie metsanduspoliitikat ja maal elavat väikemetsaomanikku.

Jäta vastus