Blogi avalehel

Järelelehvitamise aeg.

September 27th, 2010

Lagled ja haned lendavad hommikust saati üle, ikka suurte häälekate kolmnurkadena, mitusada üheskoos. Kirdetuul pillutab lehti ja toob jahedust. Vihm krabistab vastu akent, kui neid ridu tipin. Pruugib õhtupimeduses hetkeks trepile ilma uurima minna, kui läbi tuule ja vihmakrabina kuulen jälle taeva alt kostvaid rännuhääli. Kirdest edelasse või idast läände suunduvad need.

Septembri lõpupäevadel on sügise nägu. Aga mulle see meeldib. Eriti armsad on pikad tubased õhtud, mil jääb aega kõigeks selleks, millest suvel puudust tundsin – lugemiseks ja iseendaga olemiseks. Veelgi imelisemad on looduse värvid. Ka nende haaramisega läheb kiireks, sest tuul tuuseldab ja külm ähvardab. Seepärast peab kogu aeg kohal ja jaol olema.

Olin päeval enne suurema saju algust metsas. Minu saatjateks kuusikus olid pisikeste pöialpoiste salgad. Kuused pea kohal olid sagimist ja imepeent vidinat täis. Hiljem koduteed sõites nägin põllul valgeid luiki puhkamas. Nemadki on teel.

Jäta vastus