Blogi avalehel

Tuulte meelevallas.

September 28th, 2010

Vali tuul kiskus öö jooksul saared paljaks. Mitte veel kõik, valikuliselt. Mõnel enam lehti pole, aga kõrval samasugusel saarepuul rohetavad need rõõmsasti edasi. Millest see tingitud on, et üks laseb lehed kiiremini lahti, teine hoiab kauem, mina küll ei tea.

Käisin vaatamas, kuidas kevadised kuusetaimed on suve üle elanud ja kasvanud. Võsa ulatub mul üle pea ja seda on ta jõudnud üheainsa suvega! Istutasime ju lagedale maale! Lükkasin kahe käega peenikesi leppi nagu bambusevõsa laiali, et läbi pääseksin. Nende vahel aga on kuusetaimed ilusti kikkis ja ootavad, et tööjärjega neid päästma jõuaksin. Paistab, et kuumal suvel sobib varjus kasvamine kuuskedele hästi. Selge aga on see, et teiseks aastaks nii jääda ei saa ja pean iga hinnaga suutma võsa maha lõigata. Peaaegu hektar tööd, mis nõuab äärmist hoolikust ja tähelepanu, et kuusetaimi ei vigastaks või maha ei niidaks. Praegu on lepad veel lehes ja nähtavus halb, aga kui lehed langevad, näeb paremini. Kogemus varasemast ajast näitab, et esimene aasta ongi kõige hullem, sest taimed veel väikesed, aga võsa juba kõrge. Edaspidi kaotab järjekindlalt mahalõigatud võsa oma jõu ja uus ei kasva enam nii lopsakalt. Umbes kümnendaks aastaks võtavad noored kuused lõplikult võimu üle. Seega – põllulepikust kuusiku kasvatamine on pikk ja palju tööd nõudev asi.

Metssead on seal kõvasti ringi luusinud, tustinud ja radasid ajanud. Põlluotste mudastesse lohkudesse on püherdamiskohti tehtud. Kuusetaimedele pole nad õnneks häda teinud. Kaks raudkulli heitlesid istandiku kohal tuuleiilidega. Kamp rohevinte istus lagedal pihlaka otsas, aga kullide ilmumine ajas nad varju otsima.

Jäta vastus