Blogi avalehel

Harilik maavits.

September 29th, 2010

Hooldan kuusekultuure ja peale kuusetaimede näen muudki huvitavat. Näiteks saab suhu pista hiliseid vaarikaid. See on peaaegu igal aastal nii olnud, et leian sügisel valminud vaarikaid. Tööjärjega edasi liikudes märkan erepunaseid-oranžikaid marju, aga neid ei tasu maitsta – hariliku maavitsa marjad on ilusad, kuid mürgised.

Jõe ääres olen ka varasematel aastatel kohanud põõsastel väänlevat peent maavitsa vart, täna siis silmasin teda tänu kahele eredavärvilisele marjale otse kuusetaimede vahel. Uurisin lähemalt, et taime vars on pikk, roomab mööda maad ja kui leiab lähedusest mõne tugevama oksa, siis ronib seda mööda valguse poole. Harilik maavits on mitmeaastane taim, seepärast jätsin ta maha niitmata ja tema jaoks ühe toomingavõsu alles, et vits saaks ka tuleval suvel edasi kasvada ja ülespoole ronida. Väikeste kuuskede vahel on esialgu ruumi küll ja sinna mahub veel mitu kullerkupu ja kurekella puhmast.

Jäta vastus