Blogi avalehel

Kivinägu.

September 30th, 2010

Tean teda juba kümmekond aastat. Enam ei mäletagi täpselt, kuidas me ta vana metsatalu asemelt leidsime. Oleme seal aja jooksul palju koristanud, küll mahatõmmatud palkmaja riismeid, aidaaset ja sissekukkunud võlviga kivikeldrit, ja aastanumbrid lähevad segi. Ilmselt tuli kivinägu maa seest välja, kui vundamendikive sai oma kohale tagasi tõstetud.

Mõnikord vaatan teda ja mõtlen, kas ta on looduse looming või inimese tahutud… Vanad paigad ei ava kergesti oma peidetud aardeid, enne tuleb kohaga sõbraks saada, oma hinge ja jõudu sinna jagada. See ei kehti ainult inimtegevuse jälgede kohta, sama lugu on ka metsaga, puudega. Sõbraks saadakse pikkamööda. Tasapisi hakkavad aegade uksed paotuma ja kui oled usaldusväärseks tunnistatud, kutsutakse sind hoolikalt hoitud varakambri saladusi avastama. Olen alles poolel teel ega tea, kas sellise täiuslikkuseni kunagi jõuangi.

3 vastus “Kivinägu.”

  1. Riina:

    Jälle üks ilus ja hingeminev sissekanne.
    Mets on tõepoolest “mitmenäoline” – tänu kalli inimese heale silmale on mul au olnud kohata mitmeid erinevaid kivinägusid, kõige eredam nendest naeratava kopranäoga.:)

  2. tegelinski:

    Olen alati tundnud, et kividel on hing.
    Küllap temalgi, sel omanäolisel kivikujul…

  3. Külaline:

    Kui Sina, Leili, sellise täiuslikkuseni ei jõua, siis meil teistel pole ju üldse lootust :-/

Jäta vastus