Blogi avalehel

Aegadetagused asjad.

November 30th, 2010

Sain koduküla kunagiselt metsavahilt südantsoojendava kingituse – pliiatsijoonistuse sellest talumajast väikese jõe kaldal, mille õuel ja metsades ma sageli toimetan ja kust enamik mu blogijutte tuleb. Siiani pole mul kahjuks olnud õnne leida ühtki fotot sellest talukohast. Minu isatalu põles sõja käigus maani maha ja koos kõige muuga ka pere fotod ja taludokumendid.

Täna käisin jälle linnutoitu lisamas ja üritasin samast talukohast lumiseid vaateid saada. Kõrvuti on neid päris põnev vaadata.

Taluhooned ehitati 19.sajandi lõpuaastatel. Majauks viis otse avarasse kööki, kus oli isegi veevärk sees. Kohe paremat kätt asus köögis käsipump, otse ees suur pliit ja reheahi, mis soojendasid nii suurt rehetuba kui tagumisi kambreid. Uksest vasemat kätt paistev aken oli köögi kõrval asuva sahvri aken. Kui mina seal lapsena jõest kala püüdmas käisin, kutsus vanatädi mind tihti tuppa. Mäletan, et sageli oli köögiakna ees laual suur kauss meekärgedega, mida oli mõnus lutsutada. Rahvas räägib, et Otil, minu vanatädi pojal, oli seal oma karu elanud, kes vanamehe vile peale mõnikord põõsastest õuele ilmus.

Vana talumaja viimane elanik Ott suri 1975.a. Edasi jäid hooned saatuse meelevalda ning pärast rüüstamist tõmmati kogu ehitis lõpuks traktoriga maha. Kõlbulikud seinapalgid veeti minema, ülejäänud risuhunnikut hakkasin pärast maade tagastamist järk-järgult ise koristama. Tänaselt fotolt paistev paekivimüür tähistab maja nurki ja on laotud alles mõned aastad tagasi, kui koristasime keldrist sinna kukkunud võlvikive.

Nüüd vaatan erilise tundega seda pliiatsijoonistust, kus 50 aastat tagasi paistsid maja tagant needsamad suured puud, mis praegugi jõe kaldal kasvavad. Marjapõõsaste ja mesipuude keskele on joonistaja pannud ka vana Oti. Mõned tikripõõsad on praegugi alles. Mesilasedki proovisid ühel suvel puuõõnsusesse elama asuda. Alles on ka köögikaev ja jupike pumbatoru.

Massu-Pealt talumaja ja vana Ott

Sama koht 50 a. hiljem.

Jäta vastus