Blogi avalehel

Üks vorstitegu.

December 17th, 2010

Puistasin poolteist pakki leedu odrakruupe (need tunduvad ilusamad olevat) ja 4 korda samapalju vett suurde potti keema ning paari tunni õrna podisemise peale sai mõnus puder valmis. Hautamispannile tükeldasin suure käntsaka (üle kilo) üsna rasvast sea kõhuliha ja kui see oli poolküpseks praetud, kuumutasin koos lihaga 7-8 suurt tükeldatud sibulat ja peotäie küüslauguküüni. Natuke musta pipart sinna peale ja lõpuks peoga soola.

Ajasin praetud liha ja sibulad hakklihamasinast läbi ning kallasin kõik pudru sisse. Hakklihamasinast seepärast, et mulle ei meeldi nähtavad pekitükid vorsti sees. Siis veel peoga loodusest korjatud kuivatatud majoraani. Maitseks nii palju soola juurde, kuni maitse paras või pigem soolane tundus.

Kui pudrusegu oli leigemaks jahtunud, segasin juurde kurnatud vere (umbes 0,8 l). Seejärel võis alustada soolte täitmist. Kui üks ots on enne kinni seotud, siis peab jälgima, et õhk saaks vahepeal vorstist välja pigistatud ja ka seda, et soolt liiga tihkelt pudruga ei täidaks. Oluline abivahend vorstiteo juures on mul vana plekist vorstilehter. Ma ei tea, kas selliseid enam kusagil müüakse. Puust pudrupulk oli aastatega kaduma läinud, aga puukulbi vars asendas pudrupulka edukalt.

Sooltest tuleb eraldi rääkida. Sain need koos vere, sealiha ja muu hea kraamiga talunikult, kes sigu pühadeks tapab. Sooled olid tapa järel puhtaks töödeldud, aga vorsti tegemiseks tuli sisemine limane kiht ka eemaldada. Enne kiskusin soolerasvad väljastpoolt ära ja need panin talviseks linnutoiduks tagavaraks külma. Seejärel pöörasin sooled ümber. Pööramiseks kasutan lehtrit ja vett. Hästi lõbus töö. Järgmine etapp pärast pesemist on soolte lõplik puhastamine. See on kõige tüütum töö, aga hea nipi õpetas mulle üks tuttav naine. Nimelt tuleb võtta 2 sukavarrast, ühed otsad teibiga kõvasti kinni mässida ja siis kahe varda vahelt hakata sooli läbi tõmbama, kusjuures teise käega tuleb lahtiste otste poolt vardaid tugevasti kokku suruda. Limane kiht tuleb varraste vahel soole küljest ilusti ära. Jääb vaid mitu korda pesta ning sooled ükshaaval peo vahelt läbi tõmmates ühest nõust teise panna. Seejärel on aeg parajad jupid lõigata ja ongi sooled vorstiteoks valmis.

Läksin kergema vastupanu teed ja sidusin vorstirõngaid linase nööriga. Puupulgad oleksid hulga kihvtimad olnud, aga nende voolimine oleks liialt aega võtnud.

Kui pudrupoti sisu lõpuks sooltesse sai, algas vorstide keetmine soolaga maitsestatud vees. Keemise ajal paisuvaid vorste peab terava puutikuga torkima, et sealt õhk välja pääseks. Muidu võivad lõhki keeda. Kui vorstid olid küllaldaselt keenud, tõstsin need potist välja liudadele jahtuma. Peagi tuli kiusatus esimene pannitäis proovimiseks ahju küpsema panna.

Mis on vahet poe- ja koduvorstil? Koduvorsti puhul tean täpselt, mismoodi ja millest need tehtud on. Oluline on kvaliteetne talukaup – värske sealiha ja ehtne seaveri, mitte verepulber. Minu verivorstid pole võõramaiste maitseainetega ülemaitsestatud, sest piirdusin ainult vanaema aegsete koduste võtetega. Eriti oluline on ehtsa majoraani ja suhteliselt rohke pekise liha, sibula ja küüslaugu lisamine. Kui esimene pannitäis ahjus ka küpsetatud sai, jäin maitse ja iseendaga rahule, et polnud pärast mitmeaastast vaheaega vorstitegu ära unustanud.

3 vastus “Üks vorstitegu.”

  1. Indrek3:

    Appi mis pilt!

  2. Mina:

    Sooled tuleb peale puhastamist ja pesemist panna rohke soola sisse seisma vähemalt nädalaks. Aegajalt uuesti läbi pesta ja uue soola sisse seisma muidu jääb hais ja maitse ka vorstidele juurde.
    Järgi proovitud!

  3. Leili:

    Jah, unustasin jutu sees lisamata, et sooled saidki 5 päeva varem ette valmistatud. Väga suure koguse soolaga ma neid sisse ei pakkinud, aga pesin küll korduvalt. Ei mingit haisu, sest juba talunikult sain väga korralikult eelpuhastatud sooled.

Jäta vastus