Blogi avalehel

Karukasest kuusikuni

December 28th, 2010

Selle loo kirjutasin ajalehele „Roheline Värav“ ja see ilmus 17.detsembril s.a.
Seda ka siin avaldades arvan, et jutuke selgitab minu metsalugude sündimise tagamaid.

Vändra metsad ja maad Liivimaa põhjapiiril on minu sünnikodu, minu lapsepõlve, terve elu ja praeguste toimetamiste paik. Minu esivanemad on siin elanud vähemalt 16.sajandi algusest, aga võibolla varemgi.

Sünnitalu karjamaa serval kasvava kase otsast 1860-ndate alguses lastud karu pandi laulu „Vändra metsas Pärnumaal, juhhaidii-juhhaidaa…“ sisse, kui minu vana-vana-vanaisa selle kõmaka eestlaetavast püssist tegi. Karu oli käinud kariloomi hirmutamas ja lõpuks hakanud üles kraapima metsaservale maetud hobusekorjust. Selle teo pealt ta siis tabati. Laskja varitses suure harulise kase otsas ja sellest sai puu „karukase“ nime. Karunahk müüdi kohalikule mõisnikule ja saadud raha eest osteti uus noor sälg. Karurasva ja liha jagus nii oma perele kui külarahvale.

Aga laul jäi. Lauldi seda talu tähtpäevadel, õpetas seda mulle vanaema ja kõlab vahel kohaliku rahva pidudel nüüdki. Ka karukask jäi rohkem kui kaheksakümneks aastaks pärast karulaskmist sinna seisma, kuni ta vanadusest jõuetuna haruhaaval maha varises. Mullegi näidati lapsena tema jämedat pool-lagunenud tüve. Kellelgi ei tulnud mõttesse seda kaske sealt ahjupuudeks tuua, sest kask oli seotud legendi ja lauluga Vändra metsas lastud karust.

Olen mõelnud, et mis õieti seob mind nii tugevasti oma sünnitaluga, kus ma paraku juba hulk aastaid ei ela, aga kuhu ma tegelikult iga päev kohale sõidan või metsas toimetan. Kas on see karulaskmise lugu, saest puutumatuna hoitud ja väärikalt vananeda lastud karukask või sajandite tagused inimpõlvede sidemed? Või on see hoopis noor kuusik, mille olen ise mahajäetud põllumaale istutanud ning mis vajab hoolt ja kohalolekut?

Nüüd, mil kunagisest põlistalu inimestest olen mina ainsana paikseks jäänud ja oma esiisade maade eest vastutust kandma seatud, on tekkinud huvi talu ajalugu uurida ja siin elanud inimeste elukorralduse üle mõtiskleda.

Pikapeale olen jõudnud metsas iga puud ja kiviaeda tundma õppida. Minu lapsepõlvemälestused, esivanemate talutoimetused ja tänapäev võivad kokku saada näiteks metsast ülesleitud lubjaahju või linaleoaukude juures. Mida kaugemasse aega oma otsingutes jõuan, seda suurema tähtsuse omandab teadmine, et olen üks lüli põlvkondade ahelas. See lüli kannab vastutust ka metsa ja maa ees, mis on toitnud ja katnud paljusid enne mind. See tähendab kohustust elada säästvalt ja teadmisega, et kellelgi pole õigust looduselt, sealhulgas ka metsalt ainult arutult võtta, kübekestki tagasi andmata.

Olen viimasel ajal jälginud ümbruskonna metsades toimuvat ja jõudnud järeldusele, et kui metsaomanik pole kohalik, kui tal pole selle paiga ja kogukonnaga sidemeid, siis on tema jaoks mets üksnes elutu äriobjekt, mis peab puitu andma ja kasumit tootma. Vaatan neid inimesi – pealtnäha haritud ja siledad vennad, kel on kogu aeg tuli rummus ja telefon kõrva ääres. Ausalt öeldes, ma pelgan selliseid sihikindlaid äriinimesi, kes on raha kaudu saavutanud võimu looduse ja metsade üle.

Minu esivanematele tuli mets appi, kui oli vaja uus laut, küün või mõni muu hoone ehitada või katus lüüa. Metsa austati ja niisama tühja-tähja pärast kirvest puusse ei löödud. Hoolega valiti, kust võis palgipuu langetada, et mets lagedaks ei jääks. Ahju või pliiti köeti hagude ja okstega, mis kokkuseotud kimpudena metsast välja kuivama veeti. Kui noor kuusik liiga tihedaks muutus, lõigati sealt peenemaid puid välja ja lattidest tehti karjaaedu. Mäletan lapsepõlvest ka roigasaedu ja nägin, kuidas peenikesi kuuski lõhki aeti, kooriti ja neist aiapostide vitsu painutati.

On eriline nauding, kui oma metsatööde kõrval saan mahti niisama ringi uidata, puid vaadata, lindude tegemisi jälgida või samblasel maal end selili visata ja läbi puuvõrade taevas ujuvaid pilvi uurida. Täpselt nagu lapsepõlves.

Igal kevadel, kui mujal veel esimesi sinililli pole, leian kasvõi üheainsa oma kodumetsa vana kuusiku servalt. Suurt rõõmu teevad iga suvega aina kõrgemaks sirguvad noored kuused, mille kasvamist olen istutamisest saadik jälginud.

Metsaga on mul seotud veel hulk salaasju, millest justkui ei tohiks rääkida, sest siis nad kaotavad oma väe. Need on emotsioonid ja tunded, mis mind metsas liikudes erinevatel hetkedel saadavad ja mis mind tagasi kutsuvad, et neid uuesti ja uuesti kogeda võiksin.

Kodumuld, kasepungade või vaigu lõhn, konnakrooks või kakuhüüd on need, mis sunnivad metsas olijat paigale, otsekui tahaksid jalgade küljest juured maasse tungima hakata. Need metsast külge jäävad nähtamatud niidikesed toidavad vaimu ja köidavad põlisrahva oma maaga kokku.

Üks vastus “Karukasest kuusikuni”

  1. Riina:

    Väga ilusti ja hästi kirjutatud!
    Teie lood metsast on alati nii südamlikud ja soojad. Aitähh!

Jäta vastus