Blogi avalehel

Sanglepikusse igal ajal ei pääse.

March 23rd, 2011

Käisin mõni päev tagasi räätsadega oma metsad risti-põiki läbi, sealhulgas ka sanglepikus. Varsti pole sinna isegi tavaliste kummisaabastega enam võimalik minna, sest vesi jääb vähemalt poole suveni metsa alla pidama. Vaid mõni krapsakam ehk suudab lodumetsas mättalt mättale hüpates kuivalt pääseda.

Minu sanglepamets asub justkui kausis, mida ümbritsevad kõrgemal ja kuivemal maal kasvavad segametsad. Seal lähedal künkal on ka need suured ja vanad sõjaarmidega puud, millest paar postitust tagasi kirjutasin. Sanglepikusse jõudmiseks tuleb künkalt alla astuda, üle kraavi minna ja korrapealt on tegu hoopis teistsuguse pinnase ja teistsuguse kasvukohaga. Eraldise suuruseks on 3,8 ha ja kava soovitab lepiku lageraie korras, siiski kahes järgus maha võtta. Seda ma veel kaalun, sest praegu 70 aasta vanuseks saav sanglepik on olnud erakordselt vastupidav tuultele ja tormidele. Lodumetsa saab raiuma minna ainult tugevasti külmunud maaga, mitte sellise paksu lume ja sula maaga talvel, nagu praegune oli. Kindlasti peab eelnevalt uurima ka turuseisu, sest sangleppa lihtsalt küttepuuks maha saagida oleks patt.

Imetlust väärivad veel paar ülisuurt sangleppa, mil on kõrgust 25-30 meetri vahel ja jämedust 30 cm kanti. Võimatu oli leida kohta, kust saaks puud üksinda ja täies suuruses pildistada, aga kui tahtmist uurida, siis see sanglepp on pildi keskel. Ladvaosas on laiali ulatuvad oksaharud.


Sanglepp on väga vahva puu. Paljuneb pärast raiumist ka kännuvõsudest ja tal pole noores eas vaenlasi, sest millegipärast loomad sanglepa võrseid ei söö. Vanaks saades võib ühtlase jämedusega oksavaba tüve olla tal lausa mitme palgipikkuse jagu. Olen varasematel aastatel mitu korda lasknud sanglepast laudu saagida ja hööveldada. Suurepärane viimistlusmaterjal sisetöödeks – inimsõbralik, kerge ja ilus puit, pealegi oma metsast.

Jäta vastus