Blogi avalehel

Kaduvate külade maa.

March 25th, 2011

Märtsiküüditamise aastapäeval mõtlen oma kodukülale. Kunagisest 21-st korstnast tuleb täna suitsu vaid 6,5-s. Koos viimaste üksikute vanadega on kustumas lähiaastatel veel paar-kolm. Viimase põliselaniku viisid lapsed linna, sest vana mees ei saanud üksinda maal enam hakkama. Seal käiakse vahel maja vaatamas ja kütmas. Ülejäänud rahvas on kolhooside ajal sisse rännanud.

Olin 5-aastane, kui 25.märtsi hommikul meie tee otsas peatusid suured veoautod, püssimehed autokastis istuvaid inimesi valvamas. Vaatasin õues ja kuulsin, kuidas üks naine minu ema hüüdis. Et neil on Siberisse minek. Mind kamandati kähku tuppa.

Meile ei tuldud. Tagantjärele mõeldes oleksid ju võinud, arvestades talu kunagist suurust. Sõda oli vahepeal kõik hooned hävitanud, isa oli sõtta jäänud, elasime saunas ja võtta polnud meilt peale kolme naise, invaliidist onu, minu ja loomade midagi. Püssimehed suundusid hoopis meie vastas elanud pererahvast otsima. Sealne peremees aga oli lihakaupmees ja läbi mõjukate tuttavate küüditamisest aegsasti kuulnud ning peitu pugenud. Nii nad voorist maha jäidki.

Siin oli talu.


Rööpad jäävad.

Tänases Postimehes kirjutab Eerik-Niiles Kross vanatädi tiibklaverist ja püsimajäämisest. Mulle seostub klaveri lugu meie lähedal tühjaks küüditatud talumajja jäänud suure harmooniumi ja tolle aja kohta tavatult ilusate tubade, värvitud põrandate, heegeldatud kardinate ja krohvitud seintega kambritega. Inimesed, kes olid talu pidades olnud töökamad, edasipüüdlikumad, haritumad, oskasid muusikast ja raamatutest lugu pidada, tundusid uuele võimule ohtlikud.

On hea, et ma veel mäletan oma lapsepõlvest õige pisut ka neid inimesi ja aegu enne küüditamist, mil kõigis mu koduküla taludes elati. Kui nüüd neile uusasukatele, kes praegu seal elavad, vahel juhtun talunimesid mainima, siis ei saa nad aru, millest räägin. Neil on omad seosed, mis mulle vastuvõetamatutena tunduvad. Eriti nende puhul, kes tühjaksjäänud majades elasid senimaani, kuni viimnegi palgijupp seinast oli ahjus ära põletatud ja järgmisesse tühja talumajja üle kolima ajas.

Ma ei tea, kas on kohane võrrelda praegu külametsades tegutsevaid metsafirmasid just uusasukatega, aga ühtmoodi põletatud maa taktika on neilegi omane. Käiakse, kuni on, mida võtta, järele jäetakse hääbuv võsaküla. Kõige hullem on, et pole ise suutnud küla püsimajäämise nimel suurt midagi ära teha ja see piinab ilmselt surmatunnini.

3 vastus “Kaduvate külade maa.”

  1. uugamets:

    Suurepärane kirjutis Leili. Ja väga asjakohane võrdlus – on kohane küll.
    Edu ja kordaminekuid.

  2. milvi dragunova /tasane/:

    Kallis Leili !

    Ka mulle on see talu tuntud millest foto tehtud.Hea, et lapsed ei pidanud nägema kuidas nende

    kodutalu kokku lükati ja sai sellest kivihunnik.Metsad on lagastutud ,käisin möödunud sügisel

    naabripiigaga seenil ja mõtlesin et pole ammu Kadaka talu juurde saanud ,seal ju noor kuusik

    kasvamas .Sai kolhoosi viimastel aastatel istutatud ,kahjuks ei saanudki ma sinna,kuna oli seal teh

    tud raiet ,ei tea kelle poolt aga risu oli palju maas ja me ei suutnud taluni minna .Mäletan, kui olin

    ja vanaisa ja isa metsa käisid tegemas, ei jäetud oksagi laokile ,mis ei sobinud kütteks põletati

    ära .Siis tulin ülepõllu Sinu metsa ja nautisime seal liikumist Puuoru talu taga,see oli park eelmise

    kõrval.Oma õue ääres olevast metsast ei tasu rääkidagi. sama mis Kadakal.Lapsena tundus Koitla

    pere kaugel olema ,tänu metsatukale ,nüüd vaata läbi võsa mida seal tehakse.Sina teed ka metsa ,

    nii nagu vanasti ,ARMASTUSEGA.Seal saab kõndida ja lahe astumine ei risu ega laga.Kui võõrad

    mu talu äärses metsa maha võtsid käisin oma lapsepõlve mängumaa kaskesid viimast korda

    kallistamas ja nägin kuidas töömehed vaatasid mind ,kui lolli vanaeite sest ma tulin nuttes sealt ära.

    Olid ju kased esimesed mis paistsid juba Tõrvaaugule ära .nad võtsid sind vastu ja saatsid ära ,Ka

    sulle olid nad omamoodi kindlasti silmas kui läksid metsa või tulid sealt koju..TÄNU SULLE ET

    OLED HEA METSHALDJAS JA ARENEGU SINU METS JÕUDSALT EDASI!

    PARIMATE TERVITUSTEGA ! Milvi.

  3. Leili:

    Aitäh, Milvi!
    Nii hea on teada, et ka Sina mu metsajutte loed, meie küla läbilõhki tead-tunned ja loodusest samamoodi mõtled. Kui tahad hingele kosutust, siis mine vaata Kajametsa peremehe metsa. See on Puuoru maja kivihunnikust natuke maad lääne pool, teiste metsade vahel. Eino käib sealt igal talvel vähehaaval küttepuid võtmas ja mets läheb tal aina ilusamaks. Tal on talitee traktoriga sisse lükatud ja hiljuti käisin ka seal vaatamas (kui sangleppadest kirjutasin).

Jäta vastus