Blogi avalehel

Igal suvel samal ajal.

June 14th, 2011

Need punaseks tõmbunud ja pudisevad kuusevõrsed hakkavad mööda minnes kohe silma. Väike kuusevaablane tegutseb taas. Mõnel suvel vähem, teisel jällegi rohkem. Eelmistest aastatest on neist juttu metsalugudes 9.juunil 2008, 13.juunil 2010.

Nagu juba siis kirjutasin, teevad kuusevaablase paljunemise soodsaks lumerohked talved, mil nukkunud vastsed paksu lume all külmumata maapinnas edukalt üle elavad ja kevadel lendavad valmikud – tiivulised kuusevaablased – juba uut põlvkonda järglasi soetama. Munadest koorunud ussikesed ongi need, kes noorte võrsete okastest toituvad.

Veel üks asi jäi eilsest õhtust metsaradu käies meelde, õigemini jalge alla. Need on kiriteod, keda on nii palju, et pole kusagile astuda. Iga sammuga litsun mitu kojakandjat katki ja samme saadab pidev pragin. Väga ebameeldiv tunne on ja tahaks lendu tõusta. Vaatasin siis maha ja niidetud rohuradadel oli tigusid ikka kohutavalt palju, igas suuruses pruunikirjusid kodasid, eriti palju aga pisikesi pojukesi, justnagu oleks neid sinna kotist puistatud.

Kõndisin, jalge alla jäi kümnete kaupa hukkunuid ja meelde tulid Viio Aitsami jutud tigudest, kes tal lillepotis kasvavad, keda ta akvaariumis jälgib, kellega suhtleb jne. Siinsamas kõrval, Maalehe blogide reas leiab tema põnevaid kirjutisi. Putukatest veelgi põhjalikumalt teab professor Urmas Tartes, eelmisest aastast vabakutseline loodusemees ja loodusfotograaf, kellelt on ilmunud mitmeid kirjutisi.

Kuidagimoodi sain niidetud radadelt tagasi kruusasemale pinnale, kus enam tigusid polnud. Minuga kaasa lendas aga mustmiljon sääske, kes püüdsid ühelt inimolevuselt võtta mis võimalik. Muide, need verejanulised, samas pisikesed ja haprad tiivulised olid hääletud, ei pinisenud üldse. Pugesid ka pähe juuste vahele ja kohe asuti londiga punast inimnektarit ammutama. Viio tunneb ka sääseteooriat paremini kui mina. See-eest on praktilisi üleelamisi metsas mul vast enam :).

Jäta vastus