Blogi avalehel

Linnulaste aeg.

June 19th, 2011

Suvine jäätmaa oma rohkete puhmaste, õite, lehtede, varte, seemnete ja kõrtega pakub muinasjutulist vaatemängu. Pärast vihma sädelevad rohus veepiisad ja lendab rohkelt putukaid. Laste toitmiseks püüavad linnuvanemad sealt priskeid nokatäisi.

Sellised paigad koos põlluserval kasvavate põõsastega sobivad paljudele liikidele nii toitumiseks kui varjumiseks. Praegu on esimene aasta, kui suur väli minu igapäevase metsamineku tee ääres jäi sügisel kündmata ja seda ei haritud ka kevadel. Nii said kiivitajad oma pojad rahus üles kasvatada ja praeguseks on neist suurem osa juba ranniku poole ära lennanud. Päevast päeva patseerivad seal kolm sookurge, ilmselt noorlinnud, kes sel aastal veel ei pesitse.

Esimest suve kuuleb igal õhtul seal ka rukkirääku. Rohumaid, mis räägule sobivad, pole kuigi palju, sest elu niidetaval heinapõllul on ohtlik ning hooldamata jäätmaa kasvab kiiresti võsa täis. Põllumaa on aga läinud hinda ja naljalt ei leia enam põlde, mis harimata jääksid. Nii ongi lausa ime, et kõnealusel looduse hoolde jäetud väljal saavad tänavu lõõritada lõokesed ja liigirikka metsiku taimestiku vahel sebida ringi kadakatäksid. Üks puhkepaus kulub kindlasti ka maale ära. Põllumehed muidugi neavad mind maapõhja, et julgen rõõmustada ülesharimata põllu üle.

Praegu ongi aeg, mil esimesed linnupojad on pesast välja lennanud ning korraga võib lähestikku näha vanu ja noori linde üheskoos. Paar päeva tagasi pildistasin üht toimekat linavästrikku, kes oli teel poegade juurde, nokatäis sitikaid kaasas. Linavästrik, va kavalpea, ei reeda võõrale silmale, kus ta pesa ja pojad asuvad. Enne toidunutsakuga pessa lendamist peatutakse korraks mõnel oksaraol või kivil, et vaadata, kas keegi jälgib või mitte. Kui tundub, et vaadatakse, siis pessa ei lennata, vaid oodatakse, kuni vaataja pilgu (või objektiivi) mujale pöörab.

Linavästriku nokatäis.


Kadakatäks.

Jäta vastus