Blogi avalehel

Metsaonni hingevalu.

June 20th, 2011

Mõtlesin, et pean sellest enne jaanipäeva kirjutama.

Pärast läinud nädalavahetust tahaks vaid üht – saaks ometi see suvi kord läbi! Pole teine ametlikult veel alanudki, aga mulle hakkab aitama.

Suitsukonid õhkkuivade onnipõranda laudade vahel, õllepurgid põõsas, paberitükid, ümberlükatud (või kukutud) puuriit – see on vaid üks osa sellest, mis tuli koristada või korda seada. Metsakeldri kamina suitsutõke ära võetud, känkrasse sulanud topsikud või muu mittepuiduline sodi tuha sees. Maas õllepurgid, klaasikillud.

Koristasin ja sees keeras. Mitte sellepärast, et pidin võõrast sodi koristama, vaid et hing valutas. Mind oli solvatud, armsal maal oli soovimatu jalg tallanud, ükskõiksus hoolega hoitud metsarahu rikkunud. Justkui oleks poriste saabastega mu magamistoas käidud…

RMK puhkeplatse reklaamitakse ja kutsutakse puhkama riigimetsas. Küllap sealsetele korrashoidjatele on kõik see tuttav, mis mullegi praegu haiget teeb. Mina ei reklaami erametsa puhkevõimalusi ega kavatse seda ka teha. Mul pole eurotoetuste pärast kohustust lasta 5 aastat puhkerajatisi avalikes huvides kasutada. Olen vana metsatalu õue üle 10 aasta hoidnud korras kui vanade aegade mälestusmärki iseenda ja oma pere jaoks, kutsun sinna oma sõpru ja võtan hea meelega vastu loodusinimesi. Mets on pühapaik, mitte rüvetajate, lärmajate ja roolijoodikute peidukoht.

Ühel keskööl, kui sadas kõvasti vihma, tuli signaal, et autod sõitsid jõe äärde. Ajasin end välja ja sõitsin järele. Noortekamp, pigem teismelised, oli end keldris ümber laua sisse seadnud. Pärast vestlust ja selgitusi lubati varsti lahkuda. Järgmisel päeval käisin kontrollimas – oli kõik enam-vähem korda tehtud. Lootsin, et järgmisel ööl enam ei tulda.

Eksisin. Kraad kõvemad vennad olid uue peo maha pidanud. Sealt ka need õllepurgid, konid ja muu sodi. Kui päeval kohale jõudsin, oli kamin veel soe. Naridel oli magatud. Autojäljed olid tee kõrval rohus vingerdava kaare teinud. Äkki Rabarocki väsinud rahvas?

Peatusin eile õhtul ühel metsatee äärsel puhkeplatsil, mille omanik rajas eelmisel suvel metsatulekahju ennetamise programmi toetustega. Platsil on kõik olemas, ka prügikastid, aga õlle- ja viinapudelid olid loobitud ikkagi üle õla põõsaste vahele ja kraavi. Koristasin veidi, sest ei suutnud niisama sealt ära tulla.

Vähe sellest. Nüüd, pärast kooli, on külalapsed hakanud õhtuti metsas telkimas käima. Ühel ööl otsustasid ühe pere ema-isa minna kontrollima, kus lapsed on. Selgus, et metsas võeti napsu ja tehti suitsu. Ühe pere 4. klassi poiss purupurjus. Mõned aastad vanem poiss oli laianud, et oma viga, kui veel ei kanna…

Sellepärast ei soovigi ma enam suve, ei taha jaanipäeva pidusid, ei taha kohata koolivaheajal ringi luusivaid igavlevaid külanoori, ei taha joominguid, lärmi. Tänagi õhtul istus külakamp ühe metsatiigi puhkeplatsil, kui mööda sõitsin. Isa otsis seda poissi, kes „veel ei kanna“.

4 vastus “Metsaonni hingevalu.”

  1. Eestimaa Blogi:

    Täiesti mõistan ja hing endalgi valus. On ju teada, et lihtsam kui midagi hinge ei võtaks. Aga proovi mitte võtta. Nagu paljud noored või nende vanemad.

  2. uno:

    tulge läänemaale ,kõik haapsalu ümpruse metsad ,on nagu suur pügila ja seda seal kus olid endised sõja paasid, nende teritoorjumitest on saanud prügilad, samuti lenuvälja ümbrus ja isegi linna piires ,linna pugastusseatmete ja linna vee naabruses asub kohe linna isiklik prügila, kõike seda ilu käivad pildistamas välis turistid, mõelge ise mis mulie neil jääb eestist!! NII ET LÄÄNEMAA HIIDETEST MIS ON LÄÄNEMAA PELINNA HAAPSALU NAABRUSES ON SAANUD PÜGILAD JA VÄLISMAALASTE VAATAMIS VÄÄRTUSED MILLE JÄRGI HINNATAKSE EESTIT INIMESI JA LOODUSHOIDU!!

  3. Keegi Teadjam:

    Jah
    Ei vaidle vastu et see isa käis oma 4.klassi purjus poissi otsimas aga kas ka keegi on huvi tundnud Miks see poiss või need poisid jõid?
    Kui tegelikku olukorda avalikustada ei taha siis miks üldse seda jutuks võtta????

  4. Leili:

    Teadjale.
    Tahtsin oma jutuga juhtida tähelepanu valveta ja tegevuseta jäetud lastele ja et meil kõigil oleksid silmad selles suhtes lahti ja vältida ükskõiksust täiskasvanute seas. Pole minu õigus ega amet uurida põhjuste tagamaid. Arvatavasti on need otsapidi ka kodudes. Kahju on lastest, kes sel moel jäävad hariduseta, nende elu ilma eesmärkidega, ilma oskusteta tulevikus ausal moel toime tulla, ametit õppida, tööd leida ja mülkasse vajumist vältida.

Jäta vastus