Blogi avalehel

Nupud, kõrred, õied.

July 19th, 2011

Juulikuine niitmata rohumaa on metsik ja ilus. Selliseid pilte hakkab inimene heldimusega vaatama kusagil pimedal ja vihmast kõledal novembrikuul või aknalauani hangedes veebruaris ning mõtleb – oli alles imeline suvi!

Tegelikkuses on asi praegu proosalisem, eriti kui tuleb sellisest rohumüürist läbi minna, parme ja sääski tõrjuda ning pärast riietelt või mis veel hullem, nahalt puuke noppida. Nii et – vikat või ketas teravaks ja tööle!

Niitsin rohumüürist mõned rajad läbi, et kergemini metsa pääseda. Kuusenoorendik, mis on kasvama pandud kunagisele lageraielangile, aina sirgub. Lopsakas on ka lehtpuude kasv ja hooldamisel hakkab päris kahju, kui peab isegi saarepuid vähemaks lõikama. Olen harjunud, et lepp, toomingas ja pihlakas lähevad maha, aga paar talve on lõpuks ka saared ilma kitsehammustusteta saanud kasvada ja nii ulatuvadki nad mul mõnes kohas üle pea. Tugevamad, sirgemad ja pikemad jätangi kasvama.

Otsisin langilt üles vana oksavaalu, sest tahaksin seda mööda liikudes traktoriga ära tuua tuules murdunud 5-6 seemnemändi. Kõrvale ei saa traktoril lasta sõita, sest kõikjal on noored istutatud kuused ja needsamad ilusad saared. Suured männitüved annavad peaaegu koorma välja ja sobivad suurepäraselt veel küttepuudeks tükeldada. Aga kus on seal oksavaalul vaarikaid, suured ja oksad lookas. Kui kannatust ja tahtmist oleks, võiks korjata. Aedvaarikate aeg ongi läbi saamas.

Jäta vastus