Palaval suvepäeval võiks otsida hommikusi kargemaid hetki. Kui kord need äikesevihmad mööda saavad ja edaspidigi suvekuumus kestab, siis soovitan tõusta enne päikest ja minna kusagile veekogu äärde või rabamatkale. Vihmast kastetud maa ja vesi hakkavad aurama, tekib udu. Kõrtel, lehtedel ja õitel sädelevad kastepiisad. Õhk on puhas, inimtühjad paigad hääletud. Nii saab olla iseenda ja loodusega, olla kasvõi mõni tund õnnelik, valmis puhastuma kõigest tühjast-tähjast, mida inimühiskond nii tähtsaks peab. Proovi.

Arvan, et minagi olen mõne tunniga metsas või rabas luusides suutnud end taas rööpaisse juhtida. Tagasi jõudes ei tundu argised asjad enam nii rusuvad ja kohustused ületamatud.

Kui hommikusele rabajärvele päikesekiired valgust hakkavad heitma, ärkab seal elu. Mööda vett lippavad jooksikud, pinnale tõusnud kalake tekitab ringe, vesiroosid hakkavad õisi avama. Nägin, et tõepoolest keegi ööbis õie sees ja nüüd piilub aknast välja. Ei, Pöial-Liisit selle vesiroosi sees siiski pole.

Pruugib selja taha vaadata, et näha, kuidas läbi päikesekiirte ja udu sädelevad tuhanded niidid, võrgud, kuulikesed. On nii vaikne, et kõrvad püüavad kinni kastepiiskade tilkumise heli. Ära võta matkakaaslasteks liiga jutukaid sõpru, siis ei jõua looduse pakutu teieni. Vaikimise, kuulamise ja vaatamise oskus on õpitavad.

Postitatud Friday, July 29th, 2011 kell 10:02 pm kategooria Loodus.