Blogi avalehel

Lageraiet õppimas.

September 18th, 2011

Kui mingit asja pelgad, tuleb sellega lähemalt tutvust teha. Et suudaks mõista või leppida.

Igast kandist kostab ütlemisi, et metsaomanik ärgu lasku metsal raisku minna, ärgu lasku puudel jala peal vananeda ja surra. Kuna kuulen seda pea igal õppepäeval, loen igast metsaasjameeste kirjutisest, siis minus hakkab protestivaim tööle. Vaat, ei taha nii teha nagu kästakse! Mul on oma metsaga lähedased suhted, sest olen temaga lapsepõlvest saadik koos kasvanud, seal ringi uidanud, ka ära eksinud. Aga ta on mind alati hoidnud. Kolm korda ka füüsiliselt karistanud, nii et käisin paar kuud keppidega, lonkasin. Oli aega järele mõelda.

Ja karistamine on imelikul kombel toimunud siis, kui ma nimelt kodumetsas lageraiet olen teinud. Mets andis märku, et, tüdruk, pea hoogu! Sa pole minu heaks veel piisavalt teinud, et arvad endal õiguse olevat siit võtta…

Viimased 10 aastat on mets minuga leebem olnud. Tagantjärele mõeldes algas andestamine sellest hetkest, mil hakkasin ise metsa istutama ja igal aastal oma kätega vaevanõudvaid hooldamistöid tegema. On tulnud leppimine.

Jälgin erametsa portaalis üles riputatud õppepäevade või nõustamiste ajakava ja valin sealt enda jaoks mõne, kuhu minna. Kui koht ja aeg sobivad, panen nime kirja ja sõidan kohale. Nii ka sel laupäeval, mil Metsanduse Arendamise Ühing korraldas naabermaakonnas Käru lähistel Kopraoja kinnistul lageraiete teemalise õppepäeva. Eestvedajaks oli metsanduse konsulent Taivo Raudsaar, endine metsülem.

Kuulasin ja mõtlesin kaasa. Midagi seniteadmatut ja uut ju lageraie tegemisel pole. Igaühele on selge, et kui korraga ja palju ühest kohast küpset metsa maha võtta, siis see on omanikule rahaliselt kõige tasuvam. Kunst on vaid õiget teenusepakkujat ja puiduostjat valida.

Minu peas aga tiksub lageraiet tehes alati hoopis teine hoiatus. Suurelt metsapinnalt näiliselt lihtsalt saadud rahal on ka hind. Omanik peab otsuse vastuvõtmisel olema valmis sellesama langi taastamiseks, uue metsa kasvama panemiseks. See pole ainult taimede ost, istutamine, vaid aastatepikkune hooldamine.

Käru mail toimunud õppepäeval oli kohal 25 metsaomanikku. Kunagises talukohas on kobraste oja tiigiks süvendatud, ümbrus hooldatud ja tee ääres metsas oli näha hiljuti tehtud valgustusraiet. Käisime vaatamas üht pooleliolevat lageraielanki, kus töötavad raiemehed saagidega. Olen alati olnud seda meelt, et inimene teeb metsas ilusamat tööd kui masin.

Teisel langil, kuhu sõitsime, töötas harvester. Oli näha, et see ei olnud põline metsamaa, vaid metsastunud talukarjamaa. Kohtades, kus olid maha võetud üksikud ülekasvanud või poolsurnud vanad kuused ja haavad, oli mahatallatud alusmetsa tõttu vaatepilt inetu. Kui omanik soovis ala tingimata lagedaks raiuda, siis oleks pidanud raie eel võsa maha lõikama. Nüüd on katki või looka tallatud vibalikest lehtpuudest raske uut korralikku metsa saada. Alles aastakümnete pärast suudab loodus seal ise korra majja lüüa. Võimalik, et ma pole oma hinnangutes õiglane, aga vähemalt oma metsas toimetades püüan mujal nähtut meeles pidada.

Piltidel on konsulent Taivo Raudsaar, õppepäevalised Kopraoja palktares loengut kuulamas, käsitsi langetatud puudega lageraielank ja võrdluseks sassis võsaga lageraieala pärast harvesteri tööd.

Nõustamine.

Kuulajad.

Õppus lageraielangil.

Harvesteri lageraie.

Jäta vastus