Blogi avalehel

Hiiumaa sepa amulett.

September 24th, 2011

Paunvere väljanäitusel ringi käies jäin peatuma laua juures, kus olid välja pandud sepised. Raud ja puit mulle meeldivad. Mees laua tagant vaatas mulle korraks otsa, sebis toosist välja ühe nööri külge riputatud sepanaela ja riputas selle mulle kaela. Ütles, et on minu fänn. Olin hämmingus, seepärast ei mäleta, kas märkasin mehele aitäh öelda. Rääkimata nime küsimisest. Ütlen siis tagantjärele oma tänu ja usun, et amulett kaitseb mind kurja eest. Näe, satelliidi tükid kukkusidki seekord meist mööda :).

Tagasiteel (siis sadas meeletut paduvihma) mõtlesin, et kuidas ikka sedamoodi juhtus, et keegi tunneb mind inimhulga seast ära, ütleb tere ja teeb lihtsalt ühe kingituse. Kuna sepiste uudistajaid oli seal teisigi ning tahtmata kauplemist segada, jäi meie vestlus lühikeseks. Küll aga sain teada, et ka sepp on metsaomanik, Kidaste kandist. Paraku jäävat sepatöö kõrvalt vähe aega metsaga tegelda. Selle pidavat korvama metsa- ja looduslugude lugemine minu blogist.

Palamusele minnes ei võtnud ma meelega fotoaparaati kaasa, sest kavatsesin osta peipsi sibulaid ja muud kraami, mida niigi raske parkimisplatsini autosse sikutada. Seepärast ei saanud ka sepast pilti. Hiiumaa rannikust aga tegin eelmise aasta suve lõpul pildi, kui metsaomanike kokkutuleku ajal enne praamile kiirustamist lippasin korraks ka rannaliivale merd katsuma. Taevas ja meri olid tookord üht värvi hallid.

Jäta vastus