Blogi avalehel

Uued leiud.

November 19th, 2011

Olen 12 aastat jõe taga erinevaid võsatöid teinud, aga endiselt avastan uusi asju, mida pole enne märganud.

Neid vesiseid auke, kus kevadeti turritavad värske rohelisega tarnamättad, enne jaani õitseb kollane võhumõõk, lõhnab kalmus ja suve teisel poolel õõtsutab pikkadel vartel oma õisi vesikanep, tean ammust ajast. Kõik nad on mu lemmikud. Suvel on seal pikk rohi ja tihe pajuvõsa, kus üksnes koprad pimeduse varjus nagistamas käivad. Millegipärast polnud ma tihniku sisemusse seni lähemalt süvenenud.

Olin siiamaani kindel, et kogu niiske lohk on vanajõe kinnikasvanud säng, kust vesi päriselt ära ei kaogi. Nüüd, kui tegime selle ühel kaldal natuke korrastustöid, lõikasime pajuvõsa, vähendasime lääpas toomingaid ja andsime ruumi noortele künnapuudele, selgus, et vanajõe sängi kõrval on kaks sügavamat auku, mille ääri on suurte kividega kindlustatud. Sedamoodi tehti vanasti linaleoaukusid, ikka kaks tükki lähestikku. Tõenäoliselt sai kõrvalt jõest neisse aukudesse ka vett juurde lasta.

Linaleoaugud talumaadel on inimtegevuse märgid endistest aegadest ja seepärast nimetatakse neid pärandkultuuriobjektideks. Kaitsmine on omaniku vaba tahe ja hooldamine soovituslik. Toetust selliste tööde jaoks ei maksta, aga see pole kõige tähtsam. Kui on tahe säilitada mõnd vana aja märki looduses, siis pole sugugi ülejõukäiv neid kohti aeg-ajalt võsast puhastada ja pere noorematele nendest rääkida, näidata. Et ei unustataks.

2 vastus “Uued leiud.”

  1. petja:

    huvitav, mul ka metsas selline sügav porine koht, kus vesisemal ajal suur lomp ja selle ääres umbes 15 maakivi läbimõõduga 30-40 cm. praegu kasutavad metsloomad seda joogikohana ja ainus mõte, mis seni pähe tulnud oligi, et äkki on kariloomade joogikoht kunagi olnud, sest kuigi metsa sees, on see auk vana metsatee kõrval. aga äkki on ka linaleoauk? karta on, et neid, kes täpset vastust oskaksid anda, enam ei ole.

  2. Leili:

    Seep see ongi, et pole enam kelleltki küsida. Nii jääbki üle mõistatada ja varem nähtu põhjal otsustada. Kui ma oma kodumetsas linaleoaukusid uurisin (teadsin neid juba lapsepõlves), siis polnud ka enam kelleltki küsida, et miks neid kõrvuti just kaks tükki on. Äkki tõsteti vahepeal linavihud ühest august teise ümber(?). Ei tunne seda töötlemise tehnoloogiat. Ka seal jõe ääres, millest loos juttu tegin, on lähestikku kaks auku (see pole mu sünnikodu, vaid meie suguvõsa maade lahustükk, kus lapsena vanatädil mõnikord külas käisin). Kividega on jah need augud kõik vooderdatud.
    Sama selgusetuks jääb ka üks vooderdisega kaev keset metsa. Võibolla omal ajal seal polnudki mets, oli karjamaa või hoopis mõni eluase. Millegipärast kasvab kaevu läheduses palju metsikuid sõstrapõõsaid ja puuliikidest saari ja pärnasid, mis viib mõtted inimeste elupaigale.

Jäta vastus