Blogi avalehel

Üks eriliselt lumine retk.

November 27th, 2008

Valmistusin kodust lahkudes 5+5 km jalgsi lumes sumpamiseks. Läks aga kergemini. Keegi õilishing, keda praeguse hetkeni pole suutnud tuvastada, oli käinud suure ratastraktoriga ja minu metsatee paari km ulatuses lumest lahti lükanud. Kuni jõeni. Seal tuli veidi lumelabidaga pööramiskohta kohendada ja autol oligi nina tagasi kodu suunda pööratud.

Teelt põllule vaadates nägin kauguses kitsekest, kel lumi ulatus rinnuni. Vaevaline oli see liikumine.

Asusin avatusretkele. Tapvalt ilus on lumine loodus küll, aga tapvalt kuri puude ja põõsaste vastu. Sillale saamiseks oli ette kooldunud uhke toomingavärav.

Esimene mure oli lindudele toitu panna. Kõik olid ootel. Rasvakuulikesed olid loomulikult otsas ja teradest-seemnetest polnud kübetki järel. Puistasin kohe terve suure paki söögilauale. Oli puukoristajaid, üks sini-, üks tutt-, rohkelt soo- ja rasvatihaseid ning mitu põhjatihast. Pildil on põhjatihane, kel heledamad vöödid tiibadel.

Vana taluaseme kuused seisid sirgelt, ainult elupuu on vist omadega läbi. Täiesti pikali lumes. Kuuskedel on nii palju lund, et meenutab talviseid Lapimaa vaateid.

Edasi astudes tuli kummarduda, et seniseid radu pidi edasi sumbata saaksin. Ilus türnpuu oli pooleks murdunud. Suure toominga oksad paindusid murdekohtadest maani. Viis aastat tagasi istutatud kuused olid külili lume all. Olid vaid kõrgemad lumemütsakad ja minu teadmine, et seal all on kuused. Edasi liikudes nägin, et selle ja eelmise kevadised kuusetaimed kikitasid sirgelt oma latvu lumest välja. Neil on hästi läinud. Kõik sihid on lookas puude all kinni. Peenemad lehtpuud on lume raskusega looka vajunud. Eriti hall lepp, sarapuu, toomingas ja paju. Seevastu kõvemad, nagu saar, tamm, jalakas, seisavad sirgelt. Toomingatel on tihedad oksad ja need kogusid sadanud lume oma võradesse. Raskuse all vajusid puud looka. Kui nad tagasi ei tõuse, ootab ees suurem saagimistöö.

Enne autosse istumist võtsin kilekotist välja ja panin lahtilükatud kohale suure tamme alla ühe hiire, kelle kassid hommikul sireliheki alt lehtede vahelt püüdsid. Aga need saksad ju hiiri ei söö, ainult murravad ja mängivad. Ehk saab sõber händkakk ühe suutäie. Kui just rebane enne kohale ei jõua…

Koduteel pani jahmatama vaatepilt riigimetsa männikus. Nagu kuri laastaja oleks sealt üle käinud. Peenemad männid on 4-5 m kõrguselt pooleks murdunud ja ladvad maha visanud. Eks ikka raske lumi ja tormituul lisaks. Esialgu ei märganud ma midagi sellist kuusikutes. Ju siis jaotub kuuskedel lume raskus ka alumistele okstele ja ei lase latvadel nii tugevasti puud liigutada, et see murduks. Elame-näeme, missugused uued avastused järgnevatel päevadel ees ootavad.

Tee ääres elava maaperega juttu ajades kuulsin, et nad on kolmandat päeva ilma elektri ja veeta. Lahtist kaevu pole, sest see sai veepumba panekul pealt kinni kaetud. (Säh sulle mugavusi ja veevärki!) Pesuvee saab lume sulatamisega, joogivesi tuleb sugulaste juurest autoga tuua. Sügavkülmiku marjadest on kõige rohkem kahju. Väiksed lapsed ju majas. Hea, et ahju ja pliiti saab puudega kütta. Lubatud sula ja vihma asemel hakkas meie kandis kell 3 uuesti sadama – märga lund…

Jäta vastus