Blogi avalehel

Talvituv sookurg

January 14th, 2012

Jahimehed helistasid, et üksik sookurg kõnnib ühe küla lähedal põlluteel, otse auto ees. Kohe oli mul selge, et seesama kurg, kes juba alates oktoobrikuust jõe ääres korduvalt silma jäi ja keda metsataimi hooldamas käies veel viimati 11.novembrilgi põllul toitu otsimas nägin. Ka detsembris püüdsin teda otsida, kui külamees rääkis teda näinud olevat. Esialgsest liikumiskohast oli tänane asukoht umbes 3 km eemal.

Siinjuures mainin, et jagan ise jahimeestega oma vaatlusi nii metsaloomade liikumisest kui ka lindudest. Nemad vastavad samaga. Seepärast mulle alati ka helistatakse, kui kusagil mõni kotkas, kull või nagu täna – sookurg ebatavalisel ajal liigub. Millistest metsaomaniku ja jahimeeste erimeelsustest sellise suhtlemise puhul üldse tuleks mõttesse rääkida! Oleme kõik loodusega seotud.

Kui ma novembrikuus siin blogis sookurest kirjutasin: „Otsisin suurt, leidsin väikese“, siis lubasin, et ehk tuleb kureloole tulevikus veel järg. Ja nii nüüd ka läks.

Täna sadas lund ja põllul puhus vali tuul, mis sasis sookure sabasulgi. Kuna siiani olime kõik veendunud, et kurel on mingi tiivavigastus, mille tõttu ta sügisrändel kaaslastega ei saanud ühineda, siis on mitmel korral välgatanud mõte kurg kinni püüda ja turvakodusse saata. See mõte jäi teoks tegemata, kuna linnumeeste sõnul tugevate torujate tiivaluude kokkukasvamine ka lahastamise korral üldiselt ei õnnestu ja lendama nad ei hakka.

Et aga sookurg nii kaua on vastu pidanud ja pole rebaste või hulkuvate koerte saagiks läinud, siis tundus, et vapper lind siiski väärib talveks turvalisemat paika kui karm lumine loodus. Mehed olid isegi valmis otsinud ja kokku leppinud ühe taluperega, kus laudas teisigi ebatavalisi elanikke on. Ka sookurele oleks pererahvas seal koha leidnud, süüa andnud ja kevadeni poputanud.

Inimene mõtleb küll, aga loodusel on teised plaanid. Ma ise juures ei olnud (olin alles teel), kui mehed olid autodest välja tulnud ja kure suunas liikuma hakanud. Seepeale sirutas sookurg tiivad laiali ja – lendas! Lendas küll vaid sadakond meetrit teelt eemale põllule, aga see näitas, et päris lennuvõimetu lind ei ole. Või on vigastusest paranemas. Inimesel pole mõtet rohkem sookurge kiusata, stressi tekitada ja linnu nappi energiat kulutada. Sookure saatus jääb nüüd looduse meelevalda. Kui lund juurde ei saja ja põldudelt midagi söödavat leida on, seni võib sookurg veel mõnda aega vastu pidada. Ehk koguni kevadeni… Jälgime siin mitmekesi ja vahetame infot, sest paljudele inimestele läheb vapra linnu saatus korda.

4 vastus “Talvituv sookurg”

  1. Heli:

    Kurb, aga vaevalt sookurg kevadet näeb kui talv kestma jääb. Millest ta endal hinge sees hoiab?Lumikatte paksus ei lase toidule ligi ja külmad ka tulekul. Ainus võimalus on ikkagi inimese abistav käsi ja soe ulualune. Kui ta kätte saaks, ehk võtaks Elistvere loomapark ta oma hoole alla?

  2. Leili:

    Aitäh, Heli, muretsemast!
    Käisin täna ka vaatamas ja juba kaugelt nägin, et sookurg on praktiliselt samas kohas. Kuna lähenesin seekord teisest küljest, külakeskuse poolt, ning nägin, et kurg on üsna tee kõrval, siis liikusin autoga hästi aeglaselt. Aga kurele see lähenemine ei meeldinud ja tõusis lendu. Seda ma tegelikult olin ka ise soovinud näha, et kuidas lennupilt välja näeb. Täpselt nii, nagu sookured ikka: tõuge jalgadega, siis mõned tiivalöögid üles-alla, võrdselt mõlema tiivaga, ja seejärel kulges edasi juba liuglennul. Tegi kaare üle põllutee teise põllu kohale ning uuesti samale poole tagasi. Täitsa kõbusa olemisega lind on, suudab lennata, kiiresti kõndida ja on senini elus püsinud. Paraku pole jah tal põllul lume sees midagi võtta. Oleks natuke viljagi kusagile hunnikusse panna, pean jahimehi paluma,et viiksid, sest tõenäoliselt kõlbab see viletsal ajal kosutuseks küll. Lihapoolis, nagu tõugud ja putukad, on kõik lume all peidus. Rohelisi rohuliblesid ikka turritab siin-seal. Ei tea, kas ta neid sööb.
    Helistasin veel keskkonnaameti linnumeestele, et seda lendamise uudist teada anda. On võimalik, et kurg suudab ehk natuke lõuna poole soojematesse ja toidurikkamatesse paikadesse edasi lennata, kuigi jõuvarud on ilmselt viimase ajaga kahanenud. Aga äkki ta teab, et päris talve sel aastal ei tulegi???
    Kinnipüüdmisest ei tasu enam mõeldagi, kuni tal liikumiseks jõudu on. Kurg on kiire sammuga ja nagu nüüd ilmnes – ka võimeline lendama. Eks püüan iga päev seal tiiru vaatamas käia. Lagedal liigub ta ainult päeva ajal, hämaruses kaob pika rohu ja põõsaste vahele metsa äärde peitu. Sookurg puu otsa turvalisemasse paika puhkama ei lenda. Lähedal on üks sovhoosiaegne poollagunenud laut ja söödaküün, kus uksed ripakil. Ka seal võiks ta öösel varju leida, mida ma siiski metsiku linnu puhul hästi ei usu, et hoonesse poeb…

  3. Margus:

    08.01.2012 kohtasin koertega jalutades kahte sookurge, kes ilmselt soojendasid ennast vees kuna väljas olid miinuskraadid. Sookurgedega kohtusin põhjarannikul ühe supelranna lähedal.

  4. Valdo:

    Meenub, et paar aastat tagasi näidati Aktuaalses Kaameras üht samas olukorras valget toonekurge, kes külmas talves, läbi lumehangede, ühe talu inimeste juures süüa käis otsimas ja keda südamlik perenaine räimete jms. ka toita püüdis. Rohkem sellest loost enam ei räägitud ja nii ei teagi, kas see lugu ka kevadeni ja õnneliku lahenduseni jõudis. Väga tahaks muidugi uskuda, et kõik läks hästi. Loomulikult tahaks uskuda ka seda, et neid inimlikke inimesi kellele vapra linnu saatus korda läheb on Eestimaal tegelikult tõesti palju. Kui ainult oskaks ja saaks kuidagi aidata.

Jäta vastus