Blogi avalehel

Rikkus annab võimu, kuid ei tee õnnelikuks

January 18th, 2012

Küll kõmistavad nüüd seal üleval mäe peal! Maainimesele see värk suurt korda ei lähe, aga kui lehed, raadio, telekas ja internet aina seda täis on, siis päriselt mööda ei pääse, midagi jääb külge kah. Hakka või Igor Mangi uskuma, et närused asjad kistakse sel aastal päevavalgele. Ja tore on.

Juba ammu on selge, et võim on rahvast eemaldunud. Talvisel ajal pole suuremaid rahvakogunemisi, nagu laulupeod, mis inimesi liidaksid ja usku vaba maa tulevikku üleval suudaksid hoida. Pimedal ja külmal ajal on masendus kerge tulema. Argielu tegelikkusega tuleb igaühel endal hakkama saada, olgu need rahapuudus, hinnatõusud, lumised teed või kurjad külakoerad. Pagana vapper, kannatlik ja rahumeelne rahvas need eestlased – ei streigi, ei kõmmuta püsse, ei kutsu oma valitud saadikuid tagasi. Vaikne kui tapale viidud lammas – järgmistel valimistel hääletab jälle samamoodi.

Kuni majandusedukus on meie valitsejate silmis esikohal, samas maainimeste rahulolu keskkonna ja elutingimustega aina halveneb, siis on midagi tõeliselt valesti. Eestlasest ei tohi teha rahvast, kes loobuks oma maast ja koliks massiliselt ümber linnadesse, nagu hiljuti on soovitanud üks nn. majandusuurija. Jätkuks meil ometi veel kannatust ja jonni elada kasvõi natuke vaesemalt, hoida oma esiisadelt päritud maid ja metsi, vabaneda pangaorjusest ning tunda end õnnelikena.

Mina maandan oma sandid emotsioonid metsas ära. Sealne elu on karm, samas aus koosolemine loodusega, kus pead unustama vaenu, kõrvale heitma kurjad mõtted, maha jätma ahnuse ja rumaluse. Mõnikord see õnnestubki. Näiteks täna, kui võsalõikaja mootorimürin vait jäi, lendas meist mõne meetri kaugusele noore kuuse latva üks värbkakuke, kuulas pealt inimeste juttu ja kallutas oma jässakat pead. Ühtäkki oli hea olla.

Üks vastus “Rikkus annab võimu, kuid ei tee õnnelikuks”

  1. Heli:

    Armas Leili! Teie jutt on kui palsam hingele. Olen ju samuti üks maainimene, kellest teerulliga üle sõidetakse .Samuti saan lohutust loodusest, eriti kevadest sügiseni. Praegusel sombusel talveajal olen oma ” sombuste” mõtete küüsis . Ei tohiks ju joriseda ,kuna tervis enamvähem korras. Kuid kui ikka üleval mäe otsas tegeletakse ainult eneste räpaste asjade klaarimisega ja üksteisele ära panemisega selle asemel, et oma rahva muredele lahendusi otsida, siis tekibki see väljapääsmatuse tunne.Piltlikult öeldes hingel on valus .Aga mis teha. Elame edasi kevadet oodates!

Jäta vastus