Blogi avalehel

Rahvast palju, kaasarääkijaid vähe

January 26th, 2012

Lõpuks ometi on Eesti metsaomanikud koos maadega kokku loetud ja numbrid viimases Metsalehes kirjas. See on väga hea. Olen ammu tahtnud neid arve näha. Mulle meeldib numbrites sobrada, neid kõnelema meelitada, neisse peidetud seoseid otsida, kahtlustele kinnitust leida või valekujutlusi ümber lükata.

Sageli toonitatakse, et metsaomanike organisatsioon esindab väga suurt hulka metsaomanikke. Aga kui paljusid, see on segaseks jäänud. Nüüd arvud räägivad.

Kokku on erametsaomanikke 97272, neist füüsilisi isikuid 93271 ja juriidilisi 4001. Metsaühistutesse kuulub vaid 2425 füüsilist isikut 75809 ha metsaga. Juriidilisi metsaomanikke on metsaühistutes 180 liiget 155661 ha metsaga. Metsamaa pindala poolest seljatab käputäis ühistutesse kuuluvaid juriidilisi isikuid füüsilisi isikuid kahekordselt. Pindala aga tähendab ressurssi, mõjujõudu ja rahalisi võimalusi, mis omakorda määrab või kallutab metsandusorganisatsioonide suuna ja eesmärgid, annab võimaluse seadusloomet mõjutada.

Aga ikkagi süvenevad vastuolud suurte ja väikeste vahel, tulevad esile olemuslikud erinevused peremetsanduse ja firmametsanduse vahel, põrkuvad kasumlik majandamine ja maainimeste elukeskkond.

Väikemetsaomanikke on arvuliselt väga palju, aga organisatsioonidesse ühinenud on neist vaid tühine osa, üle 2%. Seega ollakse ise süüdi, kui hääl ei kosta või kui esindusorganisatsioon ei kaitse kõigi huve. Või pole tõesti üks metsaühistu see koht, kuhu sooviks liikmeks astuda? Küsitakse – mis mul sellest kasu on? Samas tundub, et sellise osalusprotsendi juures puudub ka esindajatel täievoliline õigus kõnelda kõigi metsaomanike nimel. Oleme tegelikult tupikus, kõrvaltvaatajad, ja laseme teistel metsanduse arengusuundi kujundada. Siis aga tagantjärele kirume.

Olen ise ka mõelnud, et mis kasu mul metsaühistust üldse on. Esimese vastusena tuleb meelde, et see on info, nõuanne ja kooskäimine. Kas see on minu jaoks piisav, siis vastus on, et päris ei ole. Suurtest ja väikestest metsaomanikest segiläbi kokkuklopsitud ja seetõttu ka erinevate huvidega liikmeskond ei saagi igaühele meeldida. Igasugused vabaühendused tekivad reeglina ühiste huvide ja eesmärkide ajendil. Samas ei keela mul keegi olla ise aktiivne, otsida võimalusi mujalt, kus on huvitavam ja arendavam. Organisatsiooni liikmena on mul siiski õigus öelda siin-seal mõni kriitiline sõna ja püüda kiiva kiskuvaid asju seeläbi paremaks muuta.

Jäta vastus