Blogi avalehel

Talvine hallrästas

February 14th, 2012

Kurdan sageli, et sel talvel kohtan metsas tavapärasest vähem linde. Isegi lepalatvades sageli turnimas nähtud siisikeseparved on nüüd kolinud minu koduaias lindude söögimaja alla pudenenud sihvkasid sööma. Seepärast on iga vähem nähtud taliliigi metsas kohtamine puhas rõõm.

Sedapuhku juhtusin oma metsaretkel vastakuti hallrästaga, mitte eriti rohkearvulise talvitujaga. Enamasti lendavad rästad toidunappuse ja külmade saabumisega ära lõuna poole, samas tuleb meile põhjapoolseid rästaid juurde. See lind, keda pildistada sain, lendas minu sammude sahina peale metsaäärsest kraavist välja ja maandus lepaoksale. Kraavikaldal kasvab pisikesi kuuski ning küllap nende alt ta välja ilmuski. Rästad tegutsevadki rohkem maapinnal.

Sumpasin eile pikema ringi oma metsadele peale, et üle vaadata võimalikud tormikahjustused. Mõne kuuse on siin-seal tuul maha heitnud, aga iga üksiku puu järele minemine ei ole alati otstarbekas. Sageli peab tuuleheidetud puu kättesaamiseks palju teisi puid kõrvalt maha võtma, et juurdepääs tekiks. See aga tähendaks ette planeerimata kulutusi ja liiga väikest puidukogust, mille müük oleks lisamuresid toov ja minutaolisele omanikule, kes peab igaks raieks töömehe ja masina palkama, vähetulus ettevõtmine. Osa varisenud puid jääbki metsa.

Mul on kodumetsa piirinaabriks üks minust vanem kohalik talumees, kelle metsa alati imetlen. Ta raiub igal aastal, aga mets ei vähene, vaid aina kasvab juurde ja läheb ilusamaks. Temagi oli eile seal mõnda tuules ümberkukkunud puud saagimas. Meie ühise piirisihi oli mees oma „natiga“ (traktor) tasandanud siledaks taliteeks. Enamuse aastast, vahel isegi suviti, on minu sanglepiku kõrval pinnas liigniiske ja siis ta masinaga metsateel ei liigu. Selline põlise maamehe mõtteviis ja oskus oma metsa püsimetsana majandada võiks olla eeskujuks paljudele väikemetsaomanikele. Kui vahel juhtub parema valgusega ilm olema, tahaksin veel tema metsa vaatama minna ja pilte teha.

Jäta vastus