Blogi avalehel

Kevad algas!

March 21st, 2012

Tõstsin paberikaustad kõrvale ja põrutasin loodusest kevadet otsima. Egas iga päev pole nii oluline pööripäev, millele järgnevad päevad on pikemad kui ööd.

Lumi on tänu vahepeal sadanud vihmale tublisti sulanud ja kraavid vett täis. Väikese auto ja minu ülirahuliku sõidustiili juures on mõned kruusateed sõidetavad, varjulised lõigud aga endiselt jääs. Nii jõudsingi oma maa piirini välja ja sealt edasi läksin jalgsi vaatama, kas suurvesi on jõe sängist välja tulnud. Nii oligi ja saabastega enam sillale ei pääsenud. Kummikutega oleks ehk läbi sumbanud. Tundub, et mingit rekord-suurvett sel kevadel ei tule.

Otsisin kevadlinde, näiteks kiivitajaid või sookurgi. Nemad pole meile kahjuks kohale jõudnud. Rongamamma istus pesal, must pealagi paistmas. Üks hiireviu tegi viiu-viiu, mille peale kostis pasknääri käredahäälseid vastuseid. Salk urvalinde lendas paremat paika otsima.

Minust mõnikümmend meetrit eespool silkas üks metsnugis üle tee. Panin kaamera valmis ja liikusin edasi. Nugis tuligi tagasi, tegi kaks-kolm kiiret hüpet – ja kadus. Ilus koheva karva ja valkjaskollase kurgualusega loomake oli. Ei suutnud reageerida, sest pole õppinud vaid sekundiks ilmuvat looma pildistama. Nägin, kuhu ta jäljed viisid, aga looma taasleidmiseks või puu otsa peletamiseks oleks suuremat ettevõtmist vaja olnud. Küll kunagi ka sobiv juhus tuleb.

Olen varemgi paar korda nugist päris lähedalt näinud. Kord põgenes ta mu eest puu otsa, teinekord aga magas kuivanud tüüka õõnsuses, silmad pilukil ja ninaots päikese poole. Ilus loom, kahjuks rüüstab linnupesi ja murrab kõiki, kellest jõud üle käib. Siiski on ka nugisel üks võimas looduslik vaenlane – kaljukotkas. Mul on karbis üks nugise koljuluu, mille kotkamehed tõid kaljukotka istumispuu alt. Ega kaljukotkas kogu saaki pessa viigi, seal toidetakse vaid poega, aga ise söövad nad pesa lähedal teisel puul valitud istumisoksa peal. Nii võibki puu alt leida luid ja saab uurida, kellest koosneb kaljukotka menüü.

Jäta vastus