Blogi avalehel

Kodumetsa sinilill

March 29th, 2012

Salapärane käsi juhtis mu sammud sinna, kust nad leidsin. Selle kevade esimesed sinililled.

Tavaliselt on see ikka aprillis sünnipäeva paiku olnud, kui sinililli otsin, aga praegu on ju alles märts ja lootus mõnd õienupukest leida polnud eriti tõenäoline. Aga keegi justkui kutsus…

Alles ma sumpasin päeval jalgupidi lumes, kui noorendikust võsa lõikasin. Aga enne metsast väljatulemist pöörasin korraks kodumetsa kuusiku äärde, kus kõige vanemad ja jämedamad kuused taluaegse põllukraavi ääres kasvavad. Just sealt olen kevade esimesed sinised õied varemgi leidnud. Ma ei nopi neid mitte kunagi, ainult vaatan ja rõõmustan.

Olen oma metsa risti-rästi nii lapsena kui nüüd viimased 20 aastat samm-sammult läbi käinud, nii et koha leidmine on enamasti vaid minemise vaev. Kodumetsas tulevad igal sammul silme ette varem olnud ja praeguseks juba kadunud pildid. Iga vana puu või kiviaiaga on seotud mingi lugu või mälestus. Järjest olulisemaks aga muutuvad viimasel ajal kohad, kus oma kätega olen puutaimi mulda pannud või neid hooldanud. Nii jätabki inimene järgmistele põlvedele endast jälje ja kirjutab oma loo kodumetsa puutüvedesse.

Kõndisin mööda tuttavat rada suurte kuuskedeni. Hetk tähelepanelikku silmitsemist – ja esimene imepisike sinine nupp sambla ja lehtede vahel paistiski. Sammuke eemal teinegi.

Kodumets ei peta, ta on mu sõber ja kaaslane, mu haldjas, mu hoidja, mu rõõmude allikas.

 

Jäta vastus