Blogi avalehel

Sõtkas ja kotkas

April 21st, 2012

Konnakotkas.

Hing hõiskab, sest aasta kõige ilusam aeg on käes! Konnakotkas liugleb metsa jõudjale juba teel vastu!

Kevadine vihm teeb ainult head, sest järgmisel päikselisel päeval on loodus puhtam, värskem, pungad paisuvad, õied avanevad ja mets rõkkab linnulaulust.

Enne lõunat piki metsasihti käies ja tööplaane pidades kuulsime käo kukkumist. Kui ma üksinda oleksin seal liikunud, siis ilmselt poleks mind usutud, et kägu. Aga minuga oli veel üks inimene ja mõlemad seisatasime, suud ammuli, ega uskunud oma kõrvu. Kukku-kukku, umbes 7-8 korda järjest, kõlavalt ja selgelt. Kui keegi metsas käopetet tegi, siis kes? Pasknäär?

Kevadine vihm sulatab maa lõplikult ja muld taheneb. Porine kruusatee kuivab lagedal ruttu ja loigud auravad kevadpäikese käes olematuks. Vihm oli jõe taas üle kallaste ajanud. Leidsin esimesed õide puhkenud ülased. Jõe kaldal säras päikeses roosade õitega näsiniin.

Sõtkapreili.

Siis märkasin, et keegi supleb sealsamas kaldaäärses vees, pritsib tiibadega piisku laiali. Toetusin puu najale ja jälgisin linnu tegemisi. Ma tean, et sõtkad on hästi ettevaatlikud, kuid sel korral oli tegemist mõnevõrra julgema linnuga. Ma ei usu, et ta mind ei näinud. Pärast suplust võttis ta puutüükal koha sisse ja korrastas sulgi, neid ükshaaval noka vahelt läbi libistades. Varsti laskus vette tagasi ja kadus… Sõtkad sukelduvad nagu koprad vee alla ja ilmuvad märkamatult hoopis teises kohas uuesti pinnale. Sõtkamammal ei paistnud kusagile kiiret olevat, lihtsalt nautis ilusat ilma ja mõnusat vett. Võibolla ootas peigmeest…

Päev oli imeilus ja poleks tahtnud veel koju tulla. Ometi kammitsevad inimesi paljud kohustused, millest on raske end lahti mõelda. Õnn vist ongi vabadus vabalt mõelda. Neid, kes nii julgevad või suudavad, peetakse aga imelikuks, süüdimatuks…

Kui jõudsin metsateelt välja, vaatasin hoolega põllule ja seal Ta maas oligi! Aafrika päikeses heledaks pleekinud sulgedega konnakotkas pidas jahti. Muidugi oli mul kiusatus lindu pildistada. Suur vahemaa ja soojusest värelev õhk aga ei võimalda korralikku fotot saada, kuid tahtmine kotka tegemisi blogis teistega jagada surub kriitilise meele maha. Kotkaste saabumine tähendab minu jaoks uute tegude ja ilusate hetkede algust.

Konnakotkas põllul.

Jäta vastus