Blogi avalehel

Näsiniin ja ülane

April 22nd, 2012

Päevasooja tuleb juurde ja sellega koos ka uusi õisi. Lähen jälle, kasvõi paariks tunniks.

Üle mitme aasta on see kevad selles mõttes jälle tavapärane, et näsiniin õitseb õigel ajal. Loodetavasti on sügisel ka mõned mürgimarjad vaatajat rõõmustamas. Mitmel soojal talvel on näsiniin õitsenud juba jaanuaris ja saanud kiirustamise eest karistada. Hilisem külm võttis õied ära. Kevadel uut rammu enam polnud ja sügiseks vilju ka ei tulnud.

Alles eile leidsin vaid kolm poolavanenud ülaseõit, kuid täna oli neid samas kohas juba palju. Jõeäärne saab peagi valge lillevaibaga kaetud. Nagu igal aastal.

Olin eemalt vaadates tunnistajaks, kuidas konnakotka pesa lähedal männi ladvas pesitsevast rongapaarist üks lind julges lennata üle kotka pesapuu. Ah-sa-mait, kuis silmapilk tõusis rongast tublisti suurem kotkas üles ja asus ronka taga ajama. Ronk õiendas mis jaksas, aga pidi taanduma. Ma isegi mõistan ronga solvumist, sest nemad elavad siin aastaringselt, nagu põliselanikud. Olgu väljas karm pakane või maas paks lumi, ikka tuleb rongal olla leidlik, et süüa saada ja kevadeni ellu jääda. Ja kui nad märtsis pesa korda on seadnud ning uut põlvkonda hauduma asunud, saavad neist tähelepanelikud ja hoolsad metsavalvurid.

Ühel heal päeval, kui meilgi ilmad kevadiselt soojad, ilmuvad lõunamaa rännakutelt koju tagasi kotkad, kes hakkavad alalistele elanikele, ronkadele, kohta kätte näitama. Oleks nagu ronkade suhtes ülekohtune – kes tegelikult kogu pika talve kodupaigal silma peal hoidis, et pesapuud ja kotkametsa maha ei raiutaks… Olen juba aastaid ronga ja kotka suhteid jälginud ning tulnud järeldusele, et kui tugevam ei ülbitse ja targem järele annab, siis saab naabritena koos elada küll.

Jäta vastus