Blogi avalehel

Kodu risuhunnikus

April 25th, 2012

Näpistasin õhtupoolikul tunnikese, et sõita üle maakonna piiri ja käia ära metsade vahel, kus rabade kõrval on üks inimkauge paik. Metsasihtide ristmikul seistes olen ka varasematel aastatel mõndagi huvitavat näinud. Eelmisel kevadel näiteks must-toonekurge üle lendamas.

Sel korral nii haruldast lindu ei näinud, kuid üks kulliline tiirutas küll korraks puulatvade kohal. Väike-lehelinnu silk-solk ennustas vihma. Püüdsin teda hääle järgi leida, paraku asjatult.

Metsatööde käigus on kraavile koondatud hunnik oksi ja muud metsarisu, millest hakkepuitu purustatakse. Märkasin okste vahel liikumist ja sain aru, et seisan kellegi kodu lävel. Olin kannatlikult paigal ja jäin pererahvast ootama.

Risuhunniku sügavusest ilmus algul üks ja okste tagant näitas end korraks ka teine linnuke. Olin punarinna paari poolt välja valitud pesapaiga juures. Esimene mõte välgatas, et ega need oksahakkimise masinad ometi niipea tule. Kirjanduse järgi pidavat punarinnad kiivalt oma territooriumi kaitsma ja muutuvad sõjakaks, kui mõni teine väiksem lind nende poolt välja valitud putuka oma tulekuga ära peletab ja varitsusjahi nurjab. Inimene, paraku, suudab oma ülbuses ja hoolimatuses kõike nurjata.

Oranži rinnaesisega punarind paistab sissetungijale kaugelt silma ja ebasoovitavast külalisest püütakse vabaneda. Minusse suhtus see linnuke küll veidi umbusklikult, kuid mingit hirmu tema enesekindlast olekust välja ei paistnud. Vahetas mitu korda istumisoksa ja lõpuks kadus tagasi oksahunniku sisemusse. Ega ma teda rohkem ei tülitanud ka, tulin ära.

Sõjakas poos.


Jäta vastus