Õiteaeg
May 27th, 2012Suvine töörütm vajab natuke harjumist. Mis see muud on kui üks lõputu niitmine – kodus muru ja metsas teerajad. Hiljem lisanduvad veel platsid ja lõpuks jõeaasad. Kestab sügiseni välja.
Magasin hommikul natuke kauem kui tavaliselt, sest oli mõeldamatu jätta kaasa elamata meie Otile eurovisioonil. Kõik läkski suurepäraselt. Tundsin juba superstaari eelvoorudes Ott Leplandi laulmist kuuldes, et selles noormehes on peidus rohkem kui mõnes teises viisipidajas. Vahepeal näis, et verivärsket kuulsust ekspluateeritakse halastamatult ega jäeta talle arenemisaega. Igasugused klubides esinemised toovad küll artistile leiva lauale ja kõlisevat ka manageri taskusse, kuid väsitavad ega jäta aega loominguliseks enesearenduseks. Ott on nüüdseks küpsemaks ja vanemaks saanud ja loodetavasti teeb julgemalt valikuid, mis edasi viivad. Jään huviga tema muusikuteed jälgima. Edu sulle, Ott, keda ma päriselt pole näinudki.
Nüüd aga tagasi metsajuttude juurde. Kui ma kasvõi päevagi vahele jätan, on looduses kõik jälle teisiti. Metsõunapuud on praegu õisi täis, piibelehed lõhnavad ja kullerkupuväli eelmisel kevadel istutatud kuusetaimede vahel kollendab. Üks eriliselt suur ja kaunis liblikas, pääsusaba, keda ma pole teab mis ajast näinud, lendas seal ringi. Püüdsin mis ma püüdsin, aga paigal ta ei püsinud ja mälestuseks temast pilti ka ei saanud.
Mul on juba aastaid kindlad rajakohad kujunenud, mida mööda liikudes saan hea ülevaate nii lindudest, liblikatest, putukatest ja taimedest. Neid radu ma hakatuseks sisse niidangi. Ka endal on kindlam tunne, kui käies rohust puuke külge ei saa või sääski lendu ei ärgita.
Oma suureks rõõmuks avastasin, et jõe ääres seni vaid ühes kindlas kohas kasvanud karulauk on end mitmele poole laiali ajanud. Arvasin siiani, et karulauk paljuneb vaid mugulate abil, kuid nüüd nägin uusi ja uusi laugutaimi ka kaugemal. Järelikult on need uued seemnetest kasvama läinud. Pean meeles pidama, et sinna enne suve teist poolt niitma ei läheks. Praegu karulauk õitseb ja see on nii ilus!