Blogi avalehel

Päev metsaradadel

June 19th, 2012

Varahommikuse rabaskäigu järel ma veel ei teadnud, et teen ka päeval paar metsaretke. Natuke ikka sain hommikul magada ja kodused talitused ära teha, kui helistasid linnumehed, et kas tahan metsa kaasa tulla. Otse loomulikult, kuis mina siis maha jään!

Eks see üks enese proovilepanek vanas eas ole, et noorte meestega sammu pidada, üle murdunud puurontide ja mätaste ronida ning mudastest rabakraavidest lattide abil kuivana üle pääseda. Vahel nad pidid mind mõnes kohas järele ootama küll, aga alla ma ei andnud. Olen ikka nii mõelnud, et kuni ma veel liigun ja suudan, seni on elu elamist väärt. Eks tulevikus, kui jalg iga oksa taha kinni jääma hakkab, ole aega neid ilusaid metsaretki tagantjärele meenutada.

Linnumehed tegid oma tööd, mina uurisin ümbrust. Jahimehed olid hiljuti sealkandis suurt karu metsasihil kohanud. Karu ja hunt on metsloomad, keda ma pole vabas looduses näinud, mõlema jälgi aga küll. Kardan ehk natuke, aga ikka tahaksin näha.

Rabarinnaku vanade mändide vahel liikudes näidati mulle, et vaadaku – kas näen, kus üks elukas puutüvel peidus on. Kui ma pilti poleks teinud, siis hiljem poleks seda ämblikku enam leidnud – nii hästi sulandus ta tausta. Milline kaitsevärvus ja tardunud olek! Ämbliku liiki ma küll määrata ei oska ega leidnud sobivat ka internetist otsides, sest ämblike maailm on lõputult suur. See hall sein, millel ta peatub, pole kivist – selline on vana rabamänni korpas koor.

Kui raba lähedal kasvavast lodumetsast ja suurest kraavist lõpuks välja ukerdasin, leidsin püksisäärelt puugi. Sel aastal siis alles teise, aga see pole lohutuseks, sest suvi on alles ees.

Enne õhtut jõudsin veel roomata männiku all samblal, sest mustikavarte vahelt paistsid pruunid kõrvad. Hiilisin põlvede peal lähemale, et saada loomake veidi paremini valgustatud kohas pildile. Jäin puu tagant piiluma ja kaamera klõpsu peale lõpetas jänku einestamise. Tõmbas kõrvad pea ligi ja pärast lühikest liikumatus olekus passimist kadus ta mändide ja mustikamätaste vahele.

Üks vahva päev oli, täiesti minu meele järgi. Kui koduseid kohustusi poleks, võiksin nii päevade kaupa aina hulkuda, vaadelda ja olla looduses õnnelik. Aga homme peab vist tööd ka tegema.

Jäta vastus