Pööripäeva kaunid õied
June 20th, 2012
Kurekell-ängelhein.
Hommikul ärgates oleme juba suveajas. Ta tuli salaja, öösel kell 2.09.
Rohi on rinnuni. Õhtuti tõmbavad rukkiräägud kusagil jäätmaal oma rütmilist krääk-rääku. Põõsastes sirisevad võsa-ritsiklinnud, öötaeva taustal vilksatab puude vahel hääletul lennul üks nahkhiir. Linnud, kel pojad toita, ärkavad koidikul, enne päikesetõusu. Kõigepealt vaja ilma uurida ja häält proovida, seejärel kähku toiduotsingutele. Keskhommiku paiku ilmuvad metsa äärde põllule sookure lapsevanemad, pisipere kaasas.
Kevadõite aeg on möödas, nüüd uhkeldab loodus suve külluslike värvidega. Üks kirevamaid on härghein, sest peale erkkollaste õite on tal veelgi uhkemad sinakates-lillades toonides kõrglehed, mis moodustavad taime ladvas omakorda õit meenutava tuti. Mõnel pool kutsub rahvas seda suvise pööripäeva kaunitari ka jaanililleks. Minu kodus oli jaanililleks ikka väikeste lillade õitega heinamaa kraavipervedel kasvav õrn pääsusilm, mitte härghein.
Kui kõndida salumetsa servades või jõeaasal, siis jäävad kohe silma kurekell-ängelheina õisikud. Haprad õrnlillade tolmukatega õied sirutavad end muust taimestikust üle, vaat et isegi üle inimese pea.
See pärjakujuliste valgete õiekobaratega põõsas on lodjapuu. Sel aastal ilmusid tal õied tavatult hilja. Valged, suurte kroonlehtedega õied välimises sõõris, väiksemad keskel. Välimised tõmbavad tähelepanu ja nii leiavad tolmeldajad putukad õisiku paremini üles. Eks ta aedades kasvava lumepalli sugulane ole ja õitseminegi ühtmoodi silmatorkavalt uhkeldav. Lodjapuu kannab vilju, lumepall aga mitte.
Värviküllane härghein.
Lodjapuu õites.