Blogi avalehel

Okkarahvas

June 30th, 2012

Üle mitme aasta elab meil jälle siiliema ja tema neli väikest poega. Kas kusagil ka isa liigub, pole veel näinud. Me jagame siile naabritega kahe peale, kord on nad ühes õues, siis jälle teises. Kohe majade taga on meil mõlemal mets ja seal on mõned vanad oksahunnikud, mis saavad igal aastal natuke täiendust. Minu arvates ongi need kohaks, kus siilid talvituvad.

Videvikus luusib siiliema kindlasti tiiru meie hoonete ümber, käib puukuuris ja ronib trepile. Mingit loomatoitu mul väljas pole, kassi kauss on sauna eesruumis ja siilid leiavad maapinnalt ise kõik vajaliku. Ühel päevaajal nägin vana siili maasikapeenra vahel liikumas ja lehtede alt söödavat otsimas. Maasikatest siil vist ei hooli, kui ussikesi võtta on. Siiliema on poegade sünnitamise ja imetamisega palju energiat kulutanud ja suvel on aeg uusi rasvavarusid koguda.

Veelgi põnevamaks läks, kui naabrimees nägi oma küüni taga rohus pisikesi, umbes tennispalli mõõtu okaskerasid ja kutsus mind vaatama. Kolm pisikest siilipoega oleks nagu ühekaupa laiali pillatud ja igaüks podises kerratõmbunult omaette, kui sammude lähenemist tundis. Üks, see neljas, passis vaarikapõõsas, aga tema oli uudishimulikum ja julgem ning tõstis koonugi üles.

Naabri koer neid enam ei puutu, sest pärast esimest ninaga nügimist sai ta otsemaid väikselt turtsuvalt okaskeralt torkida. Suur koer hoiab targu siilidest eemale – mida tühja nii pisikestega jännata.

Täna olin aias toimetamas ja läksin kärutäit rohtu ära viima, kui rajal üks pisike okkaline tegelane omaette midagi toimetas. Küllap üks neljast, see julgem ja aktiivsem tegelane. Tõin kaamera ja pilti suurendades sain aru, et siilipoiss on vihmaussid kätte saanud ja matsutab neid nüüd mõnuga. Minu lähedalolek teda selle tegevuse juures ei häirinud ja kõht sai täis. Kui ma teda siis veelkord silmitsesin, oli üks sääsk siililapsukesele liiga tegema tulnud.  Ei jäänud muud üle, kui põõsa alla peitu pugeda, kerra tõmbuda ja natuke puhata. Läbi okaste ei ulata tillukesele siililapsele sääsk enam nokaga ligi.

 

4 vastus “Okkarahvas”

  1. Itaaliamägihagijas:

    Õösel kanakarja kisa laudas,panin tule põlema-siil sikutab tibupoega tiivast laudaukse kassiluugi poole,kanamamma peksab siilile nokaga pähe,lott nõrgub verest,aga lapitiloom ei tee väljagi!Väänasin siili suu lahti,kanapoeg natuke verine,aga toimekas.Siil kotti ja järgmisel päeval verst eemale talusse kus rästikud trepil põõnutamas!

  2. Heli:

    Aastaid tagasi lugesin sama järjekindlalt Aili Paju raamatuid, nagu nüüd siit ” Leili metsalugusid”. Kahjuks pole viimasel ajal tema üllitistele sattunud. Tema lugudest on meelde jäänud , kuidas vajalikud taimed leiavad ise tee inimeste juurde, kes neid vajavad. Ka temale siginesid sellised taimed aeda, millest ta puudust tundis. Samuti oli ta metsloomade ja lindudega “sina peal”, elades oma maakodus.
    Nüüd olen jälle kord avastanud ühe kaunishinge, kellel väga soojad ja lähedased suhted looduse , looma- ja linnuriigiga, kes samuti on osake loodusest. Ammutan siit naudinguga igat lugu ja olen tänulik nende lugude jagajale .

  3. Büääää!:

    Tahan ka vihamussi! Ajas isu peale.

  4. jaan:

    Siili lõuna on öösel !

Jäta vastus