Blogi avalehel

Üks metsakassi pilk

July 6th, 2012

Olin ametis uute orhideeliikide määramisega ja sõna otseses mõttes roomasin ja põlvitasin taimede vahel, et neid pildistada. Eemalt roostikust kostis pidevalt sulpsatusi ja krooksumise sarnaseid hääli, mille kohta arvasin, et need pole konnad, vaid veelinnud. Vahest siis sõtka või mõne pardi pojad. Pole linnuhäälte määramisega kuigi kodus.

Äkki kostis päris lähedalt üks potsatus ja roostik sahises. Musta-valge-kirju loom jäi põõsaste vahel liikumatuna seisma. Kaks suurt silma ja nina. Metsakass! Mitte kodune lemmikloom, vaid ettevaatlik ja osav metsaelukas.

Lähemate majadeni on oma poolteist-kaks kilomeetrit. Muidugi on ka selliseid hulguskasse, kes teevadki iseseisvalt pikki retki, murravad linde ja hangivad ise metsast kõhutäisi. Ühel heal päeval tulevad viimaks koju tagasi. Hoopis sagedasemad on aga juhud, kui tülikaks muutunud kiisu viiakse metsa ja jäetakse sinna omapäi, veelgi sagedamini aga üritatakse vees uputada. Aga loom on visa, kohanemisvõimeline ja elutahet täis. Ka veest tullakse mõnikord eluga välja.

Olen ühe sellise hüljatu kunagi koju toonud. Oli vihmane, kõle ja lumeta 2008.a. talv, kui üks purunoor emane kass, kes oli mitu päeva jõe ääres puuvirna all lõdisenud, hakkas minu tuleku peale kohe kaeblikult näuguma ja trügis vägisi autosse sooja. Külmunud, märg ja nälginud, surus ta auto seljatoelt kaelale ronides oma niiske nina kõhklematult mu põse vastu ja palus valjult nurrudes – oled mu sõber, vii mind kaasa! Sõitsimegi.

Kass Murjam elas vaid pooleteise aastaseks ja temast kirjutatud lood on blogipostituses 7. juunil 2008 ja 18. mail 2009.

Jäta vastus