Pärast pausi
July 17th, 2012
Tundsin vahepeal, et pean kirjutamises pausi pidama, sest argipäeva rutiin viis mõtlemisvõime ja elulusti. Elasin üle ka maasika-stressi, mis seisnes külmkappidesse ruumi tekitamises, seisma jäänud vana külmutatud kraami kompostikasti viskamises, küürimises, kuivatamises jne. Ehkki maasikas on peaaegu ainus mari, mida söön heameelega, on tänavune saagirohkus siiski ahistav. Liig on liig. Nüüd veel vaarikas ka.
Sel nädalal olen õnneks paar päeva metsas käinud. Kotkapojad sai üle loetud ja rõngastatud. See on igasuvine kontroll-käik ühel ja samal ajal, juuli keskpaigas.
Täna põrutasin taas õhtu eel metsa, et pääseda mõneks tunniks argimuredest, koguda mõtteid ning tulla tagasi teotahtelisemana. Aitas.
Pöörasin metsateelt kõrvale ühe raiesmiku suunas, mille avastasin üle-eelmisel sügisel pojaga seenel käies. Tol korral oli seal kõik alles raie järgselt lage ja ammusest ajast teada-tuntud paik ehmatavalt võõras. Oli näha kasvama jäetud seemnemände ning pinnasesse veetud kergeid vagusid.
Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem näen, et männid on tublisti seemet pillutanud ning noori männitaimi tuleb mis mühiseb. Metsakasvatuses nimetatakse seda looduslikuks uuenduseks. Loomulikult peab inimene arvestama, et jääks piisavalt seemet andvaid puid kasvama ja kaasa aitama, et seeme ka mulda idanema jõuaks.
Selsamal raiesmikul kasvavad veel pohlad, kanarbik ning lohkudes sinikad. Mõnusalt sumisesid taimelt taimele lennates kimalased. Nägin hõljumas kauneid siniseid „ingleid“ – taevastiib-liblikaid. Õhus lenneldes on nad õrnad ja helesinised, kõrrel peatudes aga paistavad kokkupandud tiibade alapoolel täpid ja mustrid.
